Lugesime teisipäeval SL Õhtulehest ilusat artiklit. Artikkel oli väga postiivne. Ajalehes olid imearmsad pildid, milles on pildistatud Jelena sõrmendid. Need andsid meile positiivse elamuse. Aitäh SL Õhtulehele!
"Nüüd siis veel ka see!" hüüatas kirgliku sportlase, muu hulgas ka olümpiamängudel pronksmedalile tulnud Jelena Bolshedonova ema, kui tütar naasis koju uudisega – tema esindabki Eesti kuulmispuudega inimesi võistlusel "Miss kurt maailm".
Seda, et ta tahab missivõistlusel osaleda, teadis sihvakas tumedapäine Jelena juba 2002. aastal. Siis sai ta esimest korda teada, et kurtidel on ka oma iludusvõistlused. Vahepealsetel aastatel Eesti tüdrukutele maailmavõistluste eelvooru lihtsalt ei korraldatud.
Mure kontsade pärast
"Tegelikult on mul nii palju tegemisi, et mõtlesin isegi, et ei viitsigi osaleda. Saatsin oma osalemissoovi viimasel hetkel ja Eesti võistlusele läksin täpselt sellisena, nagu ma olen. Näiteks ei meikinud ma ennast," kirjeldab Jelena. Kuid žürii valis Miss Kurt Estoniaks just 24aastase Maardust pärit särasilmse piiga.
Nüüd rändavad tema mõtted järjest rohkem juulikuusse. Just siis toimuvad Prahas Miss Kurt Maailma valimised, kus möödunud aastal osales 20 kuulmispuudega kaunitari kogu maailmast. Kui Eesti kurdi missi valimised läksid ilma igasuguse glamuurita, siis seal ootab teda ees kaks kleidivooru, loovuse- ja trikoovoor. "Kõige rohkem muretsen praegu kõrgete kontsadega käimise pärast, sest ma olen harjunud käima madalate sportlike jalanõudega," tunnistas Jelena.
Et daami moodi kõndimises veidigi kogemust saada, on ta juba nii mõnelgi päeval hommikul kodust välja minnes pannud jalga kõrge kontsaga saapad. Trennipäevadel lippab vanaviisi.
Kurt – ja tantsib?
Särtsu ja temperamenti temas juba leidub. Selle paneb ta oma vene rahvuse arvele. Maailma kauneima kuulmispuudega neiu valimisel plaanibki ta enda tutvustamiseks viibelda lihtsalt: "Mina olen Jelena. Olen elava loomuga tüdruk."
Aprilli lõpus pidi ta osalema ka Leedus noorte näitlejate laagris, kuid sellest tegus tütarlaps muude tegemiste kõrval loobus. "Ma pean õppima "ei" ütlema," ei ole ta selle üle sugugi kurb.
Näitlemise kõrval on Jelena suur kirg ja hobi tantsimine. "Tüdruk ei kuule, kuid tantsib?" võib paljudel kuuljatel inimestel kohe küsimus tekkida. "Ma kasutan kuuldeaparaati ja kuulen ainult muusikat ja rütmi, kuid laulu sõnadest ma aru ei saa," lausub Jelena selgituseks. Ja lisab, et treenerit vaadates ning erinevaid kombinatsioone meelde jättes pole tantsimises kurdilegi midagi keerulist.
Väga tähtis on kurdi tüdruku elus sport. Või veelgi enam. "Kergejõustik ja võrkpall on minu elu," lausub Jelena kirglikult. Toimekal kaunitaril on ette näidata pronksmedal 2001. aastal Roomas peetud kurtide olümpiamängude 4x400 meetri jooksust ning sama võistluse individuaalse mitmevõistluse kuues koht. Juba mõne päeva pärast sõidab ta aga Tšehhi rahvusvahelistele kurtide võrkpallivõistlustele.
Teiste juttu loeb huultelt
Jelenat vaadates ning kuulates (tegelikult küll viipekeeletõlgi juttu kuulates või piiga kirjutatud meile lugedes) tundub, et sünnist saati kurdile piigale pole elus midagi keerulist. Ta ütleb, et kui näiteks reisidel või asju ajades enam kuidagi hakkama ei saa, võtab ta appi kehakeele või kirjutab oma soovid paberile.
Ainus asi, mis Jelenale aeg-ajalt meelehärmi valmistab, on see, kui ta ei saa osa infost, mida töökaaslased omavahel vahetavad. "Kuuljad ei tule selle peale, et üks inimene ei kuule, et tema poole peaks pöörduma näoga ja laskma tal huultelt lugeda," selgitab ta ja lisab kärmelt, et see on tegelikult puhtalt tema enda probleem. "Kui ma neile õlale koputan ja end meelde tuletan, saan kohe kõik teada."
Miks Jelena ja ka tema kõige vanem vend Andrei kurtidena sündisid, ei tea ei noor naine ise ega tema vanemad. Seda enam, et pere keskmine laps, Dmitri, on kuulja.
"Ma ei ole kunagi murdnud pead selle üle, miks ma küll ei kuule. Ma ei ole kunagi kuulnud, kuid ma olen õnnelik," tunnistab ta avameelselt. Ta arvab, et õnnetud on hoopis need, kes on sündinud kuuljana ja elu jooksul kurdiks jäänud. "Mina olen aga kurt sünnist saati, minu vend on kurt, klassikaaslased ja sõbradki. Meil on oma keel – viipekeel – ja ma ei tunne, et ma oleksin millestki ilma jäänud."
Täname selle loo sünnile kaasaaitamise eest viipekeeletõlke Ulvi Saksa ja Helle Sassi.
Väljavõte SL Õhtulehest.
