Kõneleja Jaan Tõnisson koosolekul

Päev muuseumis

23.veebruaril käisime okupatsioonide ja vabaduse muuseumis Vabamu. Sotisaaldemokraadid Monika Haukanõmm ja Riina Sikkut korraldasid kuulmispuudega ja nägemispuudega inimestele perepäeva viipekeele- ja kirjeldustõlgega.

 Eesti tervise- ja tööminister Riina Sikkut ja viipekeeletõlk Külli 

 Riigikogu liige Monika Haukanõmm

Aire Murd viipleb muuseumist

 Ekskursioon giidiga muuseumis

Videopäevik ekskursioonist

Nõukogude veeautomaat

Meenutus veeautomaadist

KGB vangikongid

Riina Põderson viipleb vangikapi kohta

Muuseum Vabamu

Päev Porkuni lasteaias

Film jutustab, mida teevad lapsed lasteaias ja kuidas õpetada hääldust. See film toimus vist 1978.aastal. 

Ajalugu on huvitav ja väärtuslik.

Aitäh ühele sõbrale! 

Minu esimene raamat ilmunud

Mu esimene raamat ,,Kurtide haridus 1864.-1940. aastatel" räägib kurtide koolielust ja hariduse ajaloost. Koostasin oma vabaajal ja oma kulul ligi kümme aastat raamatut. Mu abikaasa soovitas mul raamatut teha, sest kogusin palju materjale. Nüüd on raamat ilmunud.
Raamat maksab 19 eurot. Kel on huvi, võite pöörduda minu poole.
Raamatu esitlus toimub 7.veebruaril kurtide majas.
Tänan Kristi Kallastet, kes toimetas raamatut.

Viipekeelne videopäevik Saarereis Hanikatsi laiul

Ajalooline kurtide koolimaja kaob?!

Hea Toomas saatis mulle linki lugemiseks. See ehmatab mind väga, kuid kurvastab ka. Leili metsaloo blogis on kirjutatud lugu ja pildid Vändra kurtide koolimajast.
Karta on, et tulevikus jäävad kurdid seda koolimaja nägemata. Käisime 1.detsembril kurtide haridust 150 aastat raames noorte kurtidega, kes õpivad Tallinna Heleni Koolis Porkunis ja Vändras. Imetlesime vana vaprat koolimaja, mis oli ehitatud 1893.aastal. http://kurtide-elu.blogspot.com.ee/2016/12/oppereis-kurtide-haridus-150-aastat.html
Mure ongi, kuhu jääb mälestusetahvel.

 Maja seinal olev mälestusetahvel - Leili pildil kadunud

Külastus jääb viimaseks

Pildid erakogust

Aitäh Toomasele!

Videopäevik Minu lugu

Kert Kalvik koos noorte tegijatega filmis mind. Filmis on eestikeelsed subtiitrid.
Head vaatamist!

Õppereis ,,Kurtide haridus 150 aastat"

Neljapäeval, 1.detsembril käisime Tallinna Heleni Kooli kurtide õpilastega ja õpetajatega õppereisil Porkunis ja Vändras. Seal on vanad kurtide koolid. Vändras seisab 123 aastat vanusena puidust koolimaja, mis ehitati 1893.aastal teise majana. Praegu on selles majas tühi. Porkunis on 2 maja - mõis (kurtide internaat - õpilaskodu ja koolimaja). Külastasime neis majades ruume.
Vaatasime Vändra kirikus tagaruumi, kus õpetas pastor E. Sokolovski kaks esimest kurti 1864.aastal. 1866. aastal asutas pastor kurtide kooli  Vändras. Hiljem kolis kool Vändrast Porkunisse.
Panime küünlaid Porkuni ema ette ning Sokolvski ja Egloni hauale.

Lugu õppereisist - Tallinna Heleni Kool

 Porkuni ema

 Vändra koolimaja

 Kiriku tagaruum

 Vändra kirik

 Ernst Sokolovski haud

Johannes Eglon haud

Esimene kurtide kool - 150 aastat kurtide haridusest

Kooli asupaiga leidmiseks

Esimese kurtide kooli asutaja, Sokolovski,  hakkas otsima sobivat asupaika koolile 1865. aastal.  

Sokolovski pöördus Vana-Vändra mõisaomaniku, Aleksander von Ditmeri, poole. Selle kokkuleppe järgi rentis Sokolovski Vana-Vändra mõisale kuuluva Kingissepa talu maast Paide ja Viljandi maanteede  vahel 3567 ruutmeeri suuruses maad ühe-rublase aastarendiga. Selle maa peale ehitati koolimaja vajalikute hoonetega.

Rahvatarkuse põhjal peeti kõige tähtsamaks õige ehituskoha valimist, sest usuti, et sellest sõltub inimeste heaolu.

Rahalised toetused 

Esimene rahasumma tuli parun Gotthard Krüdeneri poolt annetusena - 1000 rubla. Edasi olid suuremaks tuluallikaks koguduste korjandused. Eesti kubermangu (Vene tsaaririigis 1710.–1918. aastal) rüütelkonna toetus 280 rbl, Liivimaa Läti osa kogudustelt 507 rbl, Liivimaa Eesti osa kogudustelt 1099 rbl, Pärnu ja Tartu kodanike kingid 100 rbl, – kokku 2987 rbl, Väljaminekudolid järgmised: ehitusmaterjalide juurdevedu 669 rbl, ehitusmeistri tasu 760 rbl, ehitusmaterjalid (palgid, tellised, lubi jne), 2016 rbl, inventar 1000 rbl – kokku 4446 rbl.

Esimese koolimaja ehitamine

Veebruaris  1866. aastal alustati ehitusmaterjalide juurdeveoga. Uue-Vändra Tikkasilla vahtkonnast oli ostetud 740 palki ja 900 katuselatti 670 rubla eest. 1844. aastal jagasid Vändra mõisnikud von  Ditmarid mõisa kaheks: Vana-Vändra ja Uus-Vändra. 18. märtsil 1866. a. vundamendiks vajalikud maakivid osteti ümbruskonna talupidajatelt. Telliskivid toodi Massust ja Kärust ning kahhelkivid Viljandist. Lubi toodi Pööraverest – 119 vakka (5698 dm³).

 ,,Ehitusmaterjali hankimise ja ehitamisega olid seotud mitmesugused kombed ja tõekspidamised. Puu raiumine toimus vanal kuul, talvel. Ka seinatoppimise sammal, keldriks vajalikud kivid ning ahjumaterjal hangiti vanas  kuus. Puu raiuti neljapäeval, laupäeval või teisipäeval. Puu langetamisel arvestati ka ilmakaart, et maja saaks vastupidav. Maja ehitamisel pidi tähele panema tuult. Ehitamise alustamiseks valiti ,,hea aeg“ kuu faasi põhjal. Arvati, et noorel kuul ehitatud hoone kõduneb ruttu. Vanal kuul rajatud elamu seisis kuivalt ja söödikutevabalt. Vana kuu sobivaks pidamist majaehitamise alustamiseks esines Eestis sageli.“ (Rahvapärane arhitektuur, Tallinn 1977)

14. aprillil 1866. aastal sõlmis Sokolovski Kalmaru Tõnisega (Tõnis Eier) ehituslepingu, mille järgi viimane pidi ehitama juurdeveetud materjalist:

Maja kirjeldus 

 ,,Sokolovski ja ehitusmeistri Tõnnis Eieri lepingust loeme, kuidas tuleb ehitada I kurtide koolimaja (originaal Sokolovski kirjakogus)

1.      KIVI KELDER – näidatud koha peale, paedest võlvitud, 3 sülda pikk (5,4m), seest lai süld ja 4 jalga (3m), ilusti mulla ja mätastega kaetud, kahe uksega.

2.      AIT ja LAUT ühe katuse all 9 sülda (16,2m) pikk, ait 3 sülda (5,4m) pikk ja sama lai ühe akna ja uksega, plaani järele, siis aida ja lauda vahel 2 sülda (3,6m) vahet, laut kõrge vundamendiga, kahe väravaga, kahe pika aknaga kõrges üleval lae all, paras hea õlgkatus peal, aida ees ulualune.

3.      MAJA 13 sülda (23,4m) pikk, 6 sülda (10,8m) lai (seest), toa kõrgus 9,1/2  jalga (2,85m), õlgkatusega. 7 tuba ja vöörus. Vööruses trepp pööningule. Lagi ja pennipuud nii, et mõlemal pool otsas edasipidi võimalik on kambreid ehitada. Kolm ahju korstnatega ja pliit, 16 akent 4 jalga (1,2m) kõrged, 3 jalga (0,9m) laiad, 2 tugevat vooderdatud ust ees, kaks treppi katustega, laudadest ja postidega. Maja sees 8 ust, parasjagu kõrged. 3 kappi nurkades lõõridega korstna sisse. Majale talupoja nurgad, seinad illuste ümmargustest palkidest raiutud vahed heaste samblaga ära topitud, laed ja põrandad hoolega tehtud kuivast lauast (14. aprill 1866)“ (Vändra I koolimaja ehituse kirjeldus ja selle järgi plaan originaal Sokolovski kirjakogus, EPAM, fond K40148)

Augustikuul  1866. aastal pidi Paide pottsepp ehitama 2 ahju kahlitest ja ühe tellistest küpsetusahju koos pliidiga, kuhu katel sissemüüritud on.

Gotthardi koolimaja avati (11.12 vana kalendri järgi) 23. detsembril 1866. aastal.

 Koolimajas oli üks klassikomplekt ja õpetaja korter. 

Väljavõte Krister Õun uurimustööst

Esimene heategija kurtide koolile - 150 aastat kurtide haridusest

Kakskümmend aastat enne 1866.aastal kooli asutamist  oli keegi Balti mõisnik Gotthard Krüdener, kes oli pärit Saaremaalt Eiklast Saksamaal kurtide kooli külastanud ja sellest huvitanud. Ta pärandas oma testamendis 1000 rubla kurtide kooli asutamiseks. Ernst Sokolovski sai tutvuste kaudu seda summa, et ehitada koolimaja.

Kooli nimetati „Gotthardi kooliks" tema esimese heategija Gotthard Krüdeneri järgi.

Kurt koopaelanik

Lugesin huvitavat artikli vanast ajalehest Kaja, mis oli ilmunud 15.septembril 1925.aastal. Selle ajalehe tekstis on vana kirjaviis. Ka kollases raamatus Eesti kurtide elu ajaraamat, koostanud Juta & Kaarel Kotsar on mainitud kurdi inimese elu koopas, aga on lühike info. 
Kurt mees Madis Kaasik oli 1855? – 1925. aastal sündinud, elanud ja surnud koopas. Ta polnud koolis käinud, lihtsalt ta oli koolimata kurt mees. Tal oli kodu koopas, mil olid ahi suure piibuga ehk suitsutoruga  ja tehtud voodi.

Ajalehes kirjutatud lugu: Järva maakonna politsei esimese jaoskonna ülemale teatati hiljuti, et Koigi vallas Vaali küla metsas on leitud ühest koopast, mis nähtavasti kauemat aega inimese eluasemeks olnud, vanamehe surnukeha.

Politseiülem ühes maakonna arstiga sõitsid kohale, kus selgusid järgmised asjaolud:

Vaali küla metsas, taluomanik Simsi krundil, üks kilomeeter ligemast elukohast eemal elas mäe sisse kaevatud koopast elu Madis Kaasik. Ta oli umbes 70 aastat vana ning kurttumm ja elatas ennast päevatööst ning osalt ka armuanni. Mäe sees on veel praegugi näha teise koopa  ase, kus on elanud Madis Kaasiku ema ja kus ta Madis on sündinud. Selle koopa sisemuse põlemise järele on Madis enesele uue koopa kaevanud, kus ta surmani elas.

Ümbruskonna külades tööl olles, ei ole Kaasik millaski kuhugile öömajale jäänud, vaid ka südaööl oma koopasse läinud, kust hommikul jälle tööle ilmus.

Koobast lähemal silmitsedes tundub, et oled mõned sajad aastad tagasi läinud ajaloosse, kus isegi lampi ei tuntud, teistest kultuurilistest asjadest kõnelemata.

Leitud koopas on kerisega ahi, mis talvel sooja andis ja suur piip. Peale nimetatud asjade ei ole seal mingisugust teist tunnustust, mis kuidagi inimese koopas elamisest tõendust võiks anda.

Suvel on Kaasik ligidalolevast kraavist joonud, kuna talvel vee aset nähtavasti lumi on täitunud. Süüa on kadunud saanud sealt, kus ta töötas ehk kust talle armuandi pakuti. Sama lugu näib ka riietega olevat. Voodi aset on täitunud lepapulkadest tehtud koiku, milles asemeks sõnajala oksi ja patjadeks puntrasse mässitud riideräbalaid on tarvitatud. Koiku on valmistatud täiesti primitiivselt. Raudnaelu otsib uudishimuline sil seal asjata (naelu pole). Koopa ruum, mis ahju ja koiku asemest järele jääb, on täidetud kuivade raagudega, mis ümbristevast metsast korjatud. Koopasse viib umbes kolme jala kõrgune ja paar jala laiune uks, mis ühtlast ka korstnaks ning aknaks olnud.

Koopa läve all, seespool ruumi, lamas mullasel põrandal, kuub alla pandud, Kaasiku surnukeha. Surnul oli linane särk seljas, villased püksid ka pastlad jalas. Surnukeha juures mingisuguseid vägivalla tundemärke ei leitud. See on tõenõuseks, et ta loomulikku surma on surnud. Kaelal oli nahk kohati katki, mida olid närinud nähtavasti kilgid, missugused putukad koopas küllaldaselt leidus.

Arst konstateeris vanaduse surma, mis Kaasikut äkitselt on tabanud.

Veel läinud kesknädalal on Kaasik Simsi talus tööl olnud, kust ta kella poole kuue paiku õhtul ilma kellegile teatamata minema läinud. Järgmisel päeval ei tulnud Kaasik enam tööle.

Teda läks taluomanik otsima ja leidis ta lõpuks surnult koopast.

On arvamine, et Kaasik mingisugust haigust põdes, mille tõttu ta ka varem töölt lahkus, isegi ilma söömata. Koopast on ta nähtavasti välja minna tahtnud, kuid ukse all on ta jõud raugenud ja maha kukkunud. Kuid selle juures on tal siiski nii palju jõudu olnud, et omale surmaasemeks kuue külje alla pani.

Kaasik oli Koigi valla kodanik ja kogu ümbrusele tuntud.

Porkuni kool 90 aastat

Sel aastal täitub Porkuni kool 90 aastat.

Porkuni Kooli lugu saab alguse 1924.a. 15. mail, mil kurtidele lastele rajatud kool Vändrast Porkunisse kolis. Tollane koolijuht oli Volmer Univer. Kooli pidulik avamine toimus aga alles 11. jaanuaril 1925.a. Aastakümnete jooksul on koolis õpetatud erivajadustega lapsi. Kooli on juhatanud 8 direktorit ja läbi aegade on koolil olnud 7 nime. (www.porkunikool.ee)

Sügisel 1920.aastal tehti ettepaneku Vändra kurtide koolis õppenõukogus, et otsida suuremat koolimaja. Sellepärast, et koolis mahub 60 õpilast ning oli õppimise soovijaid ootejärjekorras. Kool arvas, et võis kolida Käru mõisa. Haridusministeerium pakkus 8 mõisa Eestimaal. Kooli direktor Univer külastas kõiki mõisa ja leidis sobivat asukohta Porkunit.

1924.aasta kevadel tehti ehitustööd Porkuni mõisas. Tuli vaheseinu maha lõhkuda, ümber paigutada, üles ehitada. Pööningule ehitati magalad, keldrikorrusele köök, sööklad, laoruumid. Ehitati veevärk, elekter  ja auru keskküte. Ümberehituste lõpetamise tähtpäevaks oli ette nähtud 1. detsember 1924, kuid alles 5-ndaks jaanuariks oli osa ruume niikaugele valminud.

Koolil oli tohutu palju inventari, sellepärast kestis selle vedu ka õige kaua. Vändrast Lauri jaama veeti autoga. Kui vagun oli täis, siis  saadeti see Tamsallu ja auto võttis Vändrast õpetaja Kenkmaa kraami peale ning viis selle otseteed Porkunisse. Tamsallu saabunud kooli inventari vedas auto Porkunisse ja sõitis jälle Vändrasse uut vagunit laadima. Õpetaja Kenkmaa jäi Porkunisse varandust valvama.

Mitmel korral tuli auto rikkeid, millede kõrvaldamine mõnikord mitu päeva aega võttis. Ümberkolimist alustati augustikuu lõpul ja viimane ešelon (11 kitsarööpmelise vagunit) elus inventariga saabus Tamsalu jaama 11. novembril 1924. a. Sellega lõppes ümberkolimine.

Õpetajatepere oli juba detsembri alguseks Porkunisse kogunenud ja asus kooli ruumide korrastamisele, nii palju kui remonditööd seda võimaldasid. 15. detsembrist alates pandi maksma ajutine valvekord, sest mõned õpilased olid juba kooli saabunud.

Pühapäeval, 11. jaanuaril 1925 oli uue koolimaja pidulik üleandmine. Selleks puhuks saabus Porkunisse selleaegne haridusminister professor Rahamägi, kes pidas peale vaimulikku talitust avamiskõne ja andis koolimaja võtme direktor Univerile pidulikult üle ning kingituse vabariigi valitsuse poolt härra Univeri 60. a. sünnipäeva ja 38 a. ametijuubeli puhuks, nimelt kirjutuslaua garnituuri ühes lauakellaga. (Päevaleht, Tallinn 13. jaanuar 1925 nr. 11 lk 2). Järgnesid  kooli juhataja, kurtide seltsi eestseisu liikme Luhti, kooli kasvandikkude, Viru maakonnavalitsuse liikme Rosenbergi, koolinõunik Meose jt kõned.

(Vaba Maa, Tallinn 13.jaanuar 1925 nr. 9 lk 4)

Porkuni kooli ajalugu