Närvesööv asjaajamine

Hakkasin käesoleva aasta jaanuaris taotlema uue süsteemi järgi endale ja oma abikaasale puude pikendamist. Selleks võtsin Sotsiaalkindlustusametist (Endla 8, Tallinn) selleks vajalikud dokumendid, täitsin need kodus ära ja läkisn nimetatud ametisse dokumente lõplikult vormistama. Kohapeal täitsin ametnikuga koos suure hulga pabereid, mis selleks vajalikud olid ning esitasin dokumendid ära.

Vahepeal oli minu abikaasal vaja pikendada juhiluba  ja saada selleks perearstilt tervisetõend. Selleks täitis mees arvutis oma digiloo. Seejärel (täpsemalt 16. jaanuaril) käis minu abikaasa perearsti juures. Perearst vaatas eeltäidetud digiloo üle ja ei olnud rahul sellega, et abikaasa oli sinna märkinud, et ei kasuta kuuldeaparaati ning nõudis, et mees peab autot juhtides igal juhul kuuldeaparaati kasutama. Mees oli sellega nõus, sest seda oli vaja juhiloa pikendamiseks, kuigi tegelikult ta antud nõudmist ei mõistnud, sest täieliku kurdina ei ole tal kuuldeaparaadist vähimatki kasu nagunii.

Ootasime ühe kuu Sotsiaalkindlustusameti otsust puude pikendamise kohta, kuid seda ei tulnud. Saatsin seepeale ametisse järelpärimise ning sain sealt vastuseks, et minu otsusega on kõik korras, aga abikaasa otsusega läheb veel aega. Ametnik lisas, et meil ei ole rohkem vaja selle otsuse pärast muretseda. Jäime seepeale rahulikult otsuse ootele.

Minu abikaasa varasema puude raskusastme otsus lõppes 28. veebruaril, aga selleks ajaks ei olnud Sotsiaalkindlustusamet meid veel otsusest teavitanud. 1. märtsil tegime abikaasa otsuse kohta uue järelpärimise Sotsiaalkindlustusametisse. Samal päeval sai minu ema telefoni kõne minu abikaasa perearstilt, kes ütles, et abikaasa peab puude pikendamise taotlusega seoses minema kõrvaarsti juurde audiogrammi tegema. Sellest tekkis küsimus, miks perearst hakkas järsku nõudma audiogrammi, kui ta tegelikult teadis, et abikaasa on kurt ja oli varasemalt ilma audiogrammita nõudnud abikaasalt kuuldeaparaadi kandmist auto juhtimisel?

2. märtsil saime Sotsiaalkindlustusametist kirja, milles teavitati, et abikaasa puude pikendamise kohta ei ole otsust tehtud, sest abikaasa ei ole käinud kaua aega perearsti juures ning tema tervisliku seisundi kohta käiv info dokumentides olevat puudulik. Selle peale olime me väga üllatunud, sest mees oli perearsti juures käinud alles hiljuti, 16. jaanuaril. Üllatus oli seda suurem, et ise olin just saanud puude raskusastme pikendamise otsuse ilma, et oleks eelneva kahe aasta jooksul üldse perearsti külastanud, samuti ei nõutud minult audiogrammi esitamist.

Oleme väga häiritud, et ametnikud ei ole jaganud meile kui klientidele piisavalt ja õigel ajal puude taotlemisega seonduvat informatsiooni ning puudujäägid selguvad alles siis, kui me seda ise hakkame küsima. Ühtlasi on väga häiriv, et puude pikendamiseks on vaja iga kord uuesti kõik arstid dokumentide saamiseks läbi käia (SH teha uus audiogramm, mis on absurd kui on teada, et inimene on juba sünnist saadik kurt olnud) – selline läbimõtlemata asjaajamise nõue tekitab muuhulgas probleeme ka inimese tööandjaga, kes ei ole huvitatud sellest, et inimene vajaliku asjaajamise korraldamiseks nii palju töölt puuduma peab. Ka tekitab pahameelt selline asjatu haigekassa rahade kulutamine arstivisiitide ja selliste dokumentide saamiseks ning seisundite kinnitamiseks, mis teatud olukordades (nagu näiteks kurtus) ei muutu kogu elu jooksul.  Ühtlasi jääb arusaamatuks, miks jooksutatakse inimesi perearsti kui „puude määramise politseiniku“ juurde samas, kui inimese digiloos on kogu vajalik info olemas. Praegune puude pikendamise ja taotlemise süsteem on kaasaegses e-riigi süsteemis kliendi jaoks muudetud väga ebasõbralikuks – see on üleliia ajamahukas, ebamugav, vaevarikas, närvesööv ja ebaselge. Analoogne dokumentide taotlemise protsess juhiloa pikendamise näol on samas kiire, mugav ja kliendisõbralik – miks ei võiks ka puude raskusastme pikendamise protsess olla inimsõbralikum? Muret tekitab ka see, et kogu puude taotlemisega seonduv asjaajamise dokumentatsioon on koostatud sedavõrd keerukas eesti keeles, et viipekeelsetel kurtidel pole isegi parema tahtmise juures võimalik kõigest täpselt ja üheselt aru saada – tänu sellele levib kurtide hulgas ka palju väärinformatsiooni ning see tekitab segadust veelgi.

Loodan siiralt, et lähitulevikus muutub kogu puude taotlemise ja pikendamise süsteem oluliselt kliendisõbralikumaks ja selliseks, mis aitab puudega inimeste elu hõlbustada, mitte aga vastupidi. Loodan ka, et kogu asjaajamisega seonduv informatsioon saab lähiajal kurtidele inimestele ligipääsetavaks nende emakeeles – eesti viipekeeles.

Viipekeeletõlk kirjutas mu viibeldud lugu.

Mõistujutt ,,Puu ja põõsas"

21 päeva!?

Oleme väga mures teie kehvasti mõistetavast suunamiskirja soovitusest rehabilitatsiooniplaani koostamiseks (mis on vajalik puuderaskusastme määramiseks ja teenuste saamiseks). Lapsevanem sai lapsele suunamiskirja kätte posti teel 18.detsembril. Aga dokumendil on kirjas väljastamise kuupäev 15.detsember. Kumba kuupäeva peame suunamiskirja kättesaamiseks arvestama? Te saatsite pikka nimekirja rehabiliatsiooniteenuse pakkutajatest, mida on vaja luubiga lugeda, et sobivat pakkujat leida.
Tekkis probleem 21 päeva jooksul registreerida aega,teenusele kuna need päevad kattusid jõulude ja aasta lõppu. Pakkujad on vist viimastel päevadel reh. teenuse raha otsas või ootavad uut aastat seotud reh.plaani muudatustest.
Me ei leidnud sobivat pakkujat, kes tunneb kurtide tausta ja nende erivajadusi, s.h. viipekeelse taustaga inimeste eripära. Otsisime teenusepakkujat Tallinnas, valisime välja Astangu teenuse pakkujat, sest mõtlesime, et neil on olemas viipekeeletõlgid ja kurdid õpilased, ju siis teavad ka kurtide kohta.  Saatsime kirja järjekorda võtmise kohta Astangule 4.jaanuaril, aga saime eitava vastuse 12.jaanuaril. Arvestasime 21 päeva nõuet registreerimiseks. Tähtaeg oli 8.jaanuarini nagu te nõuate. Astangult saime soovituse, et pöörduda teise pakkuja poole. Ootasime 2 päeva vastust, siiamaani pole vastanud. Oleme mures, et tähtaeg 8.jaanuar on juba möödas.
Uurisime Vaegkuuljate Liidu kaudu, kust saime teada, et kurdi lapse puhul oleks võimalik registreerida Tartu Kõrva Kliinkumi või Tallinna Lastehaiglasse. Miks te soovitate pikka nimekirja pakkujatest, mis eksitab? See nimekiri võiks olla kuidagi puudeliikide kaupa, siis ei teeks valesid valikuid ja ei raiskaks aega.
Me ei soovi minna Tartusse, kuna elame Tallinnas. Tekib küsimus, kas Tallinna Lastehaigla või teine teenuse pakkuja tunneb kurtide tausta ja muretseb viipekeeletõlgi?  Küsin seda sel põhjusel, et Tallinna linn annab igale kurdile täiskasvanule 2 tundi kuus (seoses rahalise mahu piiriga), need tunnid on väärtuslikud eraelu jaoks.
NB! See lugu on saadetud sotsiaalkindlustusametile.

Reklaam "Radar": Võrkturundusfirma tõmbas kurtidel naha üle kõrvade - Delfi

“Iga teisipäev on palgapäev! Ja see on võimas!” See on lubadus, mis on pannud tuhanded inimesed oma rahakotti avama. Niisamuti 14 kurdil, kes kõik Lyonessiga liitudes lootsid rikkaks saada. Jutt käib võrkturundusfirmast Lyoness, mis tegutseb üle maailma 46 riigis. Selle Eesti harukontor asub Tallinnas Laeva tänaval väga uhkes ja uues büroohoones, mille esimesel korrusel kaubeldakse luksusautodega.
Loe edasi
Allikas: Delfi 13.oktoober 2015
Saab vaadata saadet - kanal2.ee

Puuetega inimeste arvamused teerulli all

 Puuetega inimeste meeleavaldus Riigikogu ees

 Eesti Kurtide Liidu esimees Tiit Papp viipleb riigikogu liikmele Randjärv-le, kes ei oska viipekeelt.

 

Riigikogu ei vaata puuetega inimeste arvamusi

12.novembril  kogunesid riigikogu ette meelt avaldama puuetega inimesed, kes piketeerisid teerullipoliitika vastu. Loe edasi (Postimees, 12.11.2014)
Pildid Tiiu Hermat facebookist
Delfi 12.11.2014

Kummaline tarkus riigikogust

Urmas Kruuse: Astangu rehabilitatsioonikeskuses on tehtud palju tööd inimeste tööle aitamiseks. Tööandjad on näidanud välja soovi puudega inimesi tööle võtta. - Kus on faktid? Minule teadaolevatel andmetel aitavad lastevanemad või tuttavad (tuttavate tuttavad või head sõprad) kurtidel noortel väärikat tööd otsida ja leida.

Urmas Kruuse: Võimalus teha tööd annab tagasi väärikuse. Ei imesta, et paljud puudega inimeste organisatsioonid ei usu, et me oleme üheskoos võimelised tegema läbi muutust. - Kust härra Kruuse teab, et me ei usu? Oleme pikki aastaid kogenud ja palju viibelnud sellest teemast. Tööandjad eelistavad kas tarku terveid inimesi või rumalaid puudega inimesi.

Heljo Pikhof: Ka praegu arstid hindavad. Ka töövõimet hakkavad hindama arstid. Seejärel esitatakse Töötukassale taotlus. - Kas arstid uurivad kurtide inimeste peaaju? Kas oleme lollid ja tummad inimesed?

Monika Haukanõmm: Tööandjad on teine nõrk lüli. Me ei näe mehhanismi, mis neid motiveeriks. Puudega inimesed, kes pole lõplikult heitunud, tahavad tööl käia. Paljud on koolis käinud aga tööle ei saa. - Fakte on palju, kuid riik ei taha meid kuulda. Toon ühe näite ühest kurdist noormehest, kes käis visalttööotsingutel ja leidis 10 tööpakkumist. Ta kasutas loomulikult tööotsingul viipekeeletõlki, kes aitas helistada firmadele. Üks firma küsis, et miks ta kasutab viipekeeletõlki ja kas see kurt ei oska kirjutada? Ühesugune vastus on peaaegu ettearvatav: Ei taha kurte.

Tehke ise järeldusi!

Seadused ei pea viipekeelt enam eesti keele osaks - Eesti Päevaleht

Riik ei tee küllalt palju selleks, et kurdid saaksid oma emakeeles õppida ja asutustega suhelda.

Õigus suhelda oma emakeeles ei ole Eestis piisavalt tagatud, kui sinu emakeel on juhtumisi eesti viipekeel, leidis Hendrick Rang tänavu Tartu ülikooli õigusteaduskonnas kaitstud magistritöös. Selle tõdemusega nõustuvad nii viipekeele tõlkide esindaja kui ka kurtide liidu juht.
Loe edasi (tasuline)
Allikas: Delfi, 15.07.2014

Ettevaatust, liikvel on petised

http://www.tartupostimees.ee/1238874/kurtide-uhingule-raha-kogujad-on-toenaoliselt-petised/

Allikas: Tartu Postimees, 17.05.2013

Kurtide probleemid rahvusvahelises viipekeeles

Film räägib kurtide probleemidest, põhjustest ja tulemustest. Noored kurdid eri riikidest tegid filmi.
video