Hakkasin käesoleva aasta jaanuaris taotlema uue
süsteemi järgi endale ja oma abikaasale puude pikendamist. Selleks võtsin
Sotsiaalkindlustusametist (Endla 8, Tallinn) selleks vajalikud dokumendid,
täitsin need kodus ära ja läkisn nimetatud ametisse dokumente lõplikult
vormistama. Kohapeal täitsin ametnikuga koos suure hulga pabereid, mis selleks
vajalikud olid ning esitasin dokumendid ära.
Vahepeal oli minu abikaasal vaja pikendada juhiluba ja saada selleks perearstilt tervisetõend. Selleks täitis mees arvutis oma
digiloo. Seejärel (täpsemalt 16. jaanuaril) käis minu abikaasa perearsti
juures. Perearst vaatas eeltäidetud digiloo üle ja ei olnud rahul sellega, et abikaasa
oli sinna märkinud, et ei kasuta kuuldeaparaati ning nõudis, et mees peab autot
juhtides igal juhul kuuldeaparaati kasutama. Mees oli sellega nõus, sest seda
oli vaja juhiloa pikendamiseks, kuigi tegelikult ta antud nõudmist ei mõistnud,
sest täieliku kurdina ei ole tal kuuldeaparaadist vähimatki kasu nagunii.
Ootasime ühe kuu Sotsiaalkindlustusameti otsust puude
pikendamise kohta, kuid seda ei tulnud. Saatsin seepeale ametisse järelpärimise
ning sain sealt vastuseks, et minu otsusega on kõik korras, aga abikaasa
otsusega läheb veel aega. Ametnik lisas, et meil ei ole rohkem vaja selle
otsuse pärast muretseda. Jäime seepeale rahulikult otsuse ootele.
Minu abikaasa varasema puude raskusastme otsus lõppes
28. veebruaril, aga selleks ajaks ei olnud Sotsiaalkindlustusamet meid veel
otsusest teavitanud. 1. märtsil tegime abikaasa otsuse kohta uue järelpärimise
Sotsiaalkindlustusametisse. Samal päeval sai minu ema telefoni kõne minu
abikaasa perearstilt, kes ütles, et abikaasa peab puude pikendamise taotlusega
seoses minema kõrvaarsti juurde audiogrammi tegema. Sellest tekkis küsimus,
miks perearst hakkas järsku nõudma audiogrammi, kui ta tegelikult teadis, et
abikaasa on kurt ja oli varasemalt ilma audiogrammita nõudnud abikaasalt
kuuldeaparaadi kandmist auto juhtimisel?
2. märtsil saime Sotsiaalkindlustusametist kirja,
milles teavitati, et abikaasa puude pikendamise kohta ei ole otsust tehtud,
sest abikaasa ei ole käinud kaua aega perearsti juures ning tema tervisliku
seisundi kohta käiv info dokumentides olevat puudulik. Selle peale olime me
väga üllatunud, sest mees oli perearsti juures käinud alles hiljuti, 16.
jaanuaril. Üllatus oli seda suurem, et ise olin just saanud puude raskusastme
pikendamise otsuse ilma, et oleks eelneva kahe aasta jooksul üldse perearsti
külastanud, samuti ei nõutud minult audiogrammi esitamist.
Oleme väga häiritud, et ametnikud ei ole jaganud meile
kui klientidele piisavalt ja õigel ajal puude taotlemisega seonduvat
informatsiooni ning puudujäägid selguvad alles siis, kui me seda ise hakkame
küsima. Ühtlasi on väga häiriv, et puude pikendamiseks on vaja iga kord uuesti kõik
arstid dokumentide saamiseks läbi käia (SH teha uus audiogramm, mis on absurd
kui on teada, et inimene on juba sünnist saadik kurt olnud) – selline läbimõtlemata
asjaajamise nõue tekitab muuhulgas probleeme ka inimese tööandjaga, kes ei ole
huvitatud sellest, et inimene vajaliku asjaajamise korraldamiseks nii palju
töölt puuduma peab. Ka tekitab pahameelt selline asjatu haigekassa rahade
kulutamine arstivisiitide ja selliste dokumentide saamiseks ning seisundite
kinnitamiseks, mis teatud olukordades (nagu näiteks kurtus) ei muutu kogu elu
jooksul. Ühtlasi jääb arusaamatuks, miks
jooksutatakse inimesi perearsti kui „puude määramise politseiniku“ juurde
samas, kui inimese digiloos on kogu vajalik info olemas. Praegune puude
pikendamise ja taotlemise süsteem on kaasaegses e-riigi süsteemis kliendi jaoks
muudetud väga ebasõbralikuks – see on üleliia ajamahukas, ebamugav,
vaevarikas, närvesööv ja ebaselge. Analoogne dokumentide taotlemise protsess juhiloa
pikendamise näol on samas kiire, mugav ja kliendisõbralik – miks ei võiks ka
puude raskusastme pikendamise protsess olla inimsõbralikum? Muret tekitab ka
see, et kogu puude taotlemisega seonduv asjaajamise dokumentatsioon on
koostatud sedavõrd keerukas eesti keeles, et viipekeelsetel kurtidel pole isegi
parema tahtmise juures võimalik kõigest täpselt ja üheselt aru saada – tänu
sellele levib kurtide hulgas ka palju väärinformatsiooni ning see tekitab
segadust veelgi.
Loodan siiralt, et lähitulevikus muutub kogu puude
taotlemise ja pikendamise süsteem oluliselt kliendisõbralikumaks ja selliseks,
mis aitab puudega inimeste elu hõlbustada, mitte aga vastupidi. Loodan ka, et
kogu asjaajamisega seonduv informatsioon saab lähiajal kurtidele inimestele
ligipääsetavaks nende emakeeles – eesti viipekeeles.
Viipekeeletõlk kirjutas mu viibeldud lugu.