Kurtide Elu: Eestikeelsed subtriitrid teatris

29.5.15

Eestikeelsed subtriitrid teatris

Käisin 27.mail teatris NO99 vaatamas etendust „Mu naine vihastas“. Tavalisel käin teatris üsna harva, aga seekord läksin etendust vaatama sellepärast, et kuulmispuudega inimestel võimaldati etendusest osa saada tahvelarvutist edastatud subtiitrite abil. Olen harjunud, et kinos on tavaliselt subtiitrid esitatud koos filmiga, kuid seekord tuli subtiitreid lugeda arvutist ja samal ajal jälgida etenduses toimuvat teatrilaval - tahtsin kogeda, mis tunne on, kui on vaja üheaegselt jälgida kahte infoallikat. Positiivne oli see, et teatris arvestati kuulmispuudega inimeste eripäraga ja nad olid kõik paigutatud istuma saali esimesse kahte ritta – nii oli võimalus jälgida toimuvat suhteliselt lähedalt ning lisaks tajuda tugevamini ka etenduses kasutatud heli.

Etendus oli väga lõbus ja visuaalne. Näitlejad kasutasid väga osavasti oma miimikat ning kohati olin isegi üllatunud, et osava miimikaga on võimalik nii tõetruult edasi anda erinevaid meeleseisundeid ja emotsioone. Etendus oli väga eluline. Meeldis väga etenduse idee ja selle teostus, huvitav oli näha, kuidas on teatris võimalik kasutada ära fotomaterjali. Olin ka üllatunud, et Eesti näitlejad on oma rollides teatrilaval nii julged ja nii väljendusrikkad.

Tahvelarvutist subtiitrite lugemine oli küllaltki positiivne kogemus, kuigi kohati (näiteks kiirete dialoogide puhul) oli toimuvat pisut keeruline jälgida. Samuti tekkis aeg-ajalt probleeme WIFI- ühendusega ning mõnikord oli näha, et laval näitlejad midagi rääkisid, aga subtiitreid nende jutu kohta ei olnud. Jälgimise tegi keeruliseks ka see, et subtiitritele ei olnud lisatud infot selle kohta, kes parajasti räägib. Lisaks ei olnud kurdil inimesel võimalik aru saada, missugust muud helilist informatsiooni etenduses veel edastati, sest subtiitritena oli ära toodud vaid tegelaste kõne. Oleks hea, kui subtiitritele oleks olnud lisatud kirjeldustõlge ka mittekõneliste helide kohta (näit. helid vannitoas või koridoris, müra jne).

Visuaalsuse mõttes oli etendus väga hea, mugav oli jälgida nii tegevust laval kui etenduses kasutatud pildimaterjali. Etenduses kasutati ka palju valju muusikat, mida kurdid inimesed suudavad tänu vibratsioonile tajuda. Arvan, et see etendus sobib kurtidele inimestele väga hästi. Oleks tore, kui sama etendust võimaldataks näha erietendusena ka kurtidele inimestele (koos viipekeeletõlgiga).

„Mu naine vihastas“ on viimase poole aasta jooksul juba kolmas teatrietendus, milles on spetsiaalselt mõeldud ka sellele, et kuulmispuudega inimestel oleks võimalik teatrikunstist osa saada – seda on väga meeldiv tõdeda. Tänu sellistele kogemustele tunnen ka ennast rohkem Eesti kultuuriga seotult ning olen saanud palju positiivseid elamusi.