Kurt koopaelanik

Lugesin huvitavat artikli vanast ajalehest Kaja, mis oli ilmunud 15.septembril 1925.aastal. Selle ajalehe tekstis on vana kirjaviis. Ka kollases raamatus Eesti kurtide elu ajaraamat, koostanud Juta & Kaarel Kotsar on mainitud kurdi inimese elu koopas, aga on lühike info. 
Kurt mees Madis Kaasik oli 1855? – 1925. aastal sündinud, elanud ja surnud koopas. Ta polnud koolis käinud, lihtsalt ta oli koolimata kurt mees. Tal oli kodu koopas, mil olid ahi suure piibuga ehk suitsutoruga  ja tehtud voodi.

Ajalehes kirjutatud lugu: Järva maakonna politsei esimese jaoskonna ülemale teatati hiljuti, et Koigi vallas Vaali küla metsas on leitud ühest koopast, mis nähtavasti kauemat aega inimese eluasemeks olnud, vanamehe surnukeha.

Politseiülem ühes maakonna arstiga sõitsid kohale, kus selgusid järgmised asjaolud:

Vaali küla metsas, taluomanik Simsi krundil, üks kilomeeter ligemast elukohast eemal elas mäe sisse kaevatud koopast elu Madis Kaasik. Ta oli umbes 70 aastat vana ning kurttumm ja elatas ennast päevatööst ning osalt ka armuanni. Mäe sees on veel praegugi näha teise koopa  ase, kus on elanud Madis Kaasiku ema ja kus ta Madis on sündinud. Selle koopa sisemuse põlemise järele on Madis enesele uue koopa kaevanud, kus ta surmani elas.

Ümbruskonna külades tööl olles, ei ole Kaasik millaski kuhugile öömajale jäänud, vaid ka südaööl oma koopasse läinud, kust hommikul jälle tööle ilmus.

Koobast lähemal silmitsedes tundub, et oled mõned sajad aastad tagasi läinud ajaloosse, kus isegi lampi ei tuntud, teistest kultuurilistest asjadest kõnelemata.

Leitud koopas on kerisega ahi, mis talvel sooja andis ja suur piip. Peale nimetatud asjade ei ole seal mingisugust teist tunnustust, mis kuidagi inimese koopas elamisest tõendust võiks anda.

Suvel on Kaasik ligidalolevast kraavist joonud, kuna talvel vee aset nähtavasti lumi on täitunud. Süüa on kadunud saanud sealt, kus ta töötas ehk kust talle armuandi pakuti. Sama lugu näib ka riietega olevat. Voodi aset on täitunud lepapulkadest tehtud koiku, milles asemeks sõnajala oksi ja patjadeks puntrasse mässitud riideräbalaid on tarvitatud. Koiku on valmistatud täiesti primitiivselt. Raudnaelu otsib uudishimuline sil seal asjata (naelu pole). Koopa ruum, mis ahju ja koiku asemest järele jääb, on täidetud kuivade raagudega, mis ümbristevast metsast korjatud. Koopasse viib umbes kolme jala kõrgune ja paar jala laiune uks, mis ühtlast ka korstnaks ning aknaks olnud.

Koopa läve all, seespool ruumi, lamas mullasel põrandal, kuub alla pandud, Kaasiku surnukeha. Surnul oli linane särk seljas, villased püksid ka pastlad jalas. Surnukeha juures mingisuguseid vägivalla tundemärke ei leitud. See on tõenõuseks, et ta loomulikku surma on surnud. Kaelal oli nahk kohati katki, mida olid närinud nähtavasti kilgid, missugused putukad koopas küllaldaselt leidus.

Arst konstateeris vanaduse surma, mis Kaasikut äkitselt on tabanud.

Veel läinud kesknädalal on Kaasik Simsi talus tööl olnud, kust ta kella poole kuue paiku õhtul ilma kellegile teatamata minema läinud. Järgmisel päeval ei tulnud Kaasik enam tööle.

Teda läks taluomanik otsima ja leidis ta lõpuks surnult koopast.

On arvamine, et Kaasik mingisugust haigust põdes, mille tõttu ta ka varem töölt lahkus, isegi ilma söömata. Koopast on ta nähtavasti välja minna tahtnud, kuid ukse all on ta jõud raugenud ja maha kukkunud. Kuid selle juures on tal siiski nii palju jõudu olnud, et omale surmaasemeks kuue külje alla pani.

Kaasik oli Koigi valla kodanik ja kogu ümbrusele tuntud.