Närvesööv asjaajamine

Hakkasin käesoleva aasta jaanuaris taotlema uue süsteemi järgi endale ja oma abikaasale puude pikendamist. Selleks võtsin Sotsiaalkindlustusametist (Endla 8, Tallinn) selleks vajalikud dokumendid, täitsin need kodus ära ja läkisn nimetatud ametisse dokumente lõplikult vormistama. Kohapeal täitsin ametnikuga koos suure hulga pabereid, mis selleks vajalikud olid ning esitasin dokumendid ära.

Vahepeal oli minu abikaasal vaja pikendada juhiluba  ja saada selleks perearstilt tervisetõend. Selleks täitis mees arvutis oma digiloo. Seejärel (täpsemalt 16. jaanuaril) käis minu abikaasa perearsti juures. Perearst vaatas eeltäidetud digiloo üle ja ei olnud rahul sellega, et abikaasa oli sinna märkinud, et ei kasuta kuuldeaparaati ning nõudis, et mees peab autot juhtides igal juhul kuuldeaparaati kasutama. Mees oli sellega nõus, sest seda oli vaja juhiloa pikendamiseks, kuigi tegelikult ta antud nõudmist ei mõistnud, sest täieliku kurdina ei ole tal kuuldeaparaadist vähimatki kasu nagunii.

Ootasime ühe kuu Sotsiaalkindlustusameti otsust puude pikendamise kohta, kuid seda ei tulnud. Saatsin seepeale ametisse järelpärimise ning sain sealt vastuseks, et minu otsusega on kõik korras, aga abikaasa otsusega läheb veel aega. Ametnik lisas, et meil ei ole rohkem vaja selle otsuse pärast muretseda. Jäime seepeale rahulikult otsuse ootele.

Minu abikaasa varasema puude raskusastme otsus lõppes 28. veebruaril, aga selleks ajaks ei olnud Sotsiaalkindlustusamet meid veel otsusest teavitanud. 1. märtsil tegime abikaasa otsuse kohta uue järelpärimise Sotsiaalkindlustusametisse. Samal päeval sai minu ema telefoni kõne minu abikaasa perearstilt, kes ütles, et abikaasa peab puude pikendamise taotlusega seoses minema kõrvaarsti juurde audiogrammi tegema. Sellest tekkis küsimus, miks perearst hakkas järsku nõudma audiogrammi, kui ta tegelikult teadis, et abikaasa on kurt ja oli varasemalt ilma audiogrammita nõudnud abikaasalt kuuldeaparaadi kandmist auto juhtimisel?

2. märtsil saime Sotsiaalkindlustusametist kirja, milles teavitati, et abikaasa puude pikendamise kohta ei ole otsust tehtud, sest abikaasa ei ole käinud kaua aega perearsti juures ning tema tervisliku seisundi kohta käiv info dokumentides olevat puudulik. Selle peale olime me väga üllatunud, sest mees oli perearsti juures käinud alles hiljuti, 16. jaanuaril. Üllatus oli seda suurem, et ise olin just saanud puude raskusastme pikendamise otsuse ilma, et oleks eelneva kahe aasta jooksul üldse perearsti külastanud, samuti ei nõutud minult audiogrammi esitamist.

Oleme väga häiritud, et ametnikud ei ole jaganud meile kui klientidele piisavalt ja õigel ajal puude taotlemisega seonduvat informatsiooni ning puudujäägid selguvad alles siis, kui me seda ise hakkame küsima. Ühtlasi on väga häiriv, et puude pikendamiseks on vaja iga kord uuesti kõik arstid dokumentide saamiseks läbi käia (SH teha uus audiogramm, mis on absurd kui on teada, et inimene on juba sünnist saadik kurt olnud) – selline läbimõtlemata asjaajamise nõue tekitab muuhulgas probleeme ka inimese tööandjaga, kes ei ole huvitatud sellest, et inimene vajaliku asjaajamise korraldamiseks nii palju töölt puuduma peab. Ka tekitab pahameelt selline asjatu haigekassa rahade kulutamine arstivisiitide ja selliste dokumentide saamiseks ning seisundite kinnitamiseks, mis teatud olukordades (nagu näiteks kurtus) ei muutu kogu elu jooksul.  Ühtlasi jääb arusaamatuks, miks jooksutatakse inimesi perearsti kui „puude määramise politseiniku“ juurde samas, kui inimese digiloos on kogu vajalik info olemas. Praegune puude pikendamise ja taotlemise süsteem on kaasaegses e-riigi süsteemis kliendi jaoks muudetud väga ebasõbralikuks – see on üleliia ajamahukas, ebamugav, vaevarikas, närvesööv ja ebaselge. Analoogne dokumentide taotlemise protsess juhiloa pikendamise näol on samas kiire, mugav ja kliendisõbralik – miks ei võiks ka puude raskusastme pikendamise protsess olla inimsõbralikum? Muret tekitab ka see, et kogu puude taotlemisega seonduv asjaajamise dokumentatsioon on koostatud sedavõrd keerukas eesti keeles, et viipekeelsetel kurtidel pole isegi parema tahtmise juures võimalik kõigest täpselt ja üheselt aru saada – tänu sellele levib kurtide hulgas ka palju väärinformatsiooni ning see tekitab segadust veelgi.

Loodan siiralt, et lähitulevikus muutub kogu puude taotlemise ja pikendamise süsteem oluliselt kliendisõbralikumaks ja selliseks, mis aitab puudega inimeste elu hõlbustada, mitte aga vastupidi. Loodan ka, et kogu asjaajamisega seonduv informatsioon saab lähiajal kurtidele inimestele ligipääsetavaks nende emakeeles – eesti viipekeeles.

Viipekeeletõlk kirjutas mu viibeldud lugu.