Etendus ,,Hõimud"

Viipekeelsed inimesed väikeses saalis (pilt - Gert Vahemäe)

Külastasin 25. jaanuaril Eesti Draamateatris kuulmispuudega inimestele suunitletud erietendust „Hõimud“, mis toimus koos viipekeele tõlkega. Etendust oli vaatamas palju kurte ja viipekeeletõlke. Tõlke jälgimise tegi nauditavaks see, et  tõlgid olid vaatamise hõlbustamiseks musta riietatud, korrektse meigi ja soenguga ning hästi valgustatud.  

Etendus rääkis ühest kuuljast perekonnast, kelle üks perepoeg oli kurt. Lavale oli toodud näide keerukatest peresuhetest ja sellest, kuidas probleemsete peresuhete taustal oli kurt inimene oma soovide ja vajadustega kõrvalejäetud. Etenduse esimest osa oli keeruline jälgida, sest räägiti kiiresti, emotsionaalselt ja palju ning seetõttu oli tõlge ka väga kiire ja osa teksti läks lihtsalt kaduma. Intensiivsete dialoogide tõttu  ei saanud palju jälgida ka laval toimuvat. Etenduse teine pool oli rahulikum ja paremini jälgitav.  Etenduse süžee oli üldjoontes huvitav, tõlke vahendusel oli põnev saada aimu ka sellest, kuidas väljendub kogelus. 

Meeldiv oli kogeda professionaalsust nii näitlejatöös kui kogu etenduse kunstilises pooles – lavakujunduses, eneseväljenduses, rollide väljendamises jne. Põnev oli jälgida kuuljate inimeste kehakeelt ja ilmekat suupilti. Oli äärmiselt meeldiv, et näitlejad püüdsid etenduses viibelda ja tegid seda suure pühendumisega – erilised kiiduavaldused siinkohal Billy osatäitjale Pääru Ojale. Vaatamata sellele, et viiplemise puhul ei olnud tegemist päris viipekeelega (kasutati ebaõigeid viipeid ja grammatikat) ning see ei olnud kurdile alati mõistetav, oli näitlejate viiplemist siiski ilus vaadata. Kahju oli sellest, et näitlejate pingutust viiplemisel varjutas ebaõigete viibete kasutamine. 

Häiriv oli see, et etendus ei andnud päris õiget  pilti kurtide kogukonnast ning osaliselt edastati lausa väärinformatsiooni (näiteks ei vasta tõele, et ilma kuulmisparaadita ei ole võimalik korralikult ka rääkida). Samuti ei olnud päris adekvaatselt edastatud kurdi käitumuslikke eripärasid (näiteks ei ole tavapärane, et kuuljate hulgas olev kurt pidevalt kuuljate vestlust aktiivse pea pööramisega jälgib). Häiriv oli ka see, et etenduse esimene osa jättis kurdist inimesest justkui rumala inimese mulje tänu sellele, et antud rolli kujutati pidevalt suu lahti istuva rumala näoilmega inimesena. Ei tahaks, et etenduses esitatud väärinfo põhjal tekiks kuuljatel inimestel väärarusaam kurtide kogukonnast. Kui tulevikus peaks kurtide või viipekeelega seonduvaid etendusi veel lavale tulema, siis soovitaks eelnevalt konsulteerida eriala professionaalidega, et vältida võimalikke arusaamatusi ja vigu.

Etendus peegeldas üsna hästi igapäevaelus esinevat probleemi, kus kuuljate peres kasvab kurt laps, kes jääb sageli isoleerituks ja allasurutuks seetõttu, et pereliikmed ei suuda temaga piisavalt kommunikeeruda. Loodan, et läbi „Hõimude“ teatrietenduse on võimalik muuta ühiskonnas kurtidesse ja viipekeelde suhtumist ning suurendada arusaamist sellest, et viipekeel ja kurtide kogukonna olemasolu on kurdi inimese arengus vajalik.

Kokkuvõtteks oli etendus siiski väga nauditav ja suur heameel oli näha, et niisugune teema oli üldse võetud laiemale avalikkusele tutvustamiseks. Selle eest tahaks tänada kogu Eesti Draamateatri peret ja kõiki asjaosalisi. Olen väga tänulik, et ka kurtidele pakuti viimaks võimalust saada osa kultuurielamusest, mis igapäevastes tavatingimustes tavaliselt võimalik ei ole. Tänu sellele etendusele suurenes mitmete kurtide teatrihuvi ning soov saada teatrielamusi ka tulevikus. Unistuseks on, et ükskord on erietenduste pakkumisega tagatud kurtidele inimestele võimalus käia külastamas teatrit ka regulaarselt. Eraldi tahaks tänada veel etenduse kava koostajaid – oli meeldiv näha, et kava kaudu oli püütud jagada ka infot kurtide kogukonna ja viipekeele kohta.

Tekst tõlgitud viipekeeles edastatu põhjal