See juhtus eile. Sattusin vanalinnas pubisse, kus ootasid mu kurdid töökaaslased. Pubis astusin laua äärde ja märkasin kõrvallaua juurest lahkuvaid naisi ühe lapsega. Arvasin, et nad lõpetasid ja olid koju minemas. Seltskonnas istudes nägin teises ruumis sama tüdrukut ja tema ema sõbrannadega. Tüdruk aga vaatas meid. Mu töökaaslane läks baarileti juurde maksma toidu eest ja tagasi tulles viiples meile, et see tüdruk on ju kurt ja õpib meie koolis. Saime teada, et lahkuvad naised kolisid teisse ruumi nurgalauda. Imestasime, et kas lapsevanem häbeneb meid või kartis, et laps hakkab meiega viiplema.
Meenutan, kuidas mu kuuljad vanemad ei häbenenud nõukogude ajal mind ja minu venda. Kui vanematega linnas jalutasime, siis nad rääkisid ja sõrmendasid meile kõigest, mis ümber oli. Tol ajal oli viiplemine häbenemist väärt. Kuuljad vahtisid ja itsitasid kurte, kuid ei teadnud, kes on kurdid. Puudus informatsioon puuetega inimestest. Kurdid ei julgenud tänavatel viibelda, sest neid narriti ja naerdi taga. Aga praegu ühiskond aktsepteerib puuetega inimesi.
Aga see lapsevanem häbenes meid. Laps kindlasti tahtis meiega suhelda ega saanud aru, miks lapsevanem teise ruumi üle kolis.
Täna kohtusin trollibussis raseda kurdi naisega. Üks kuulja istus, nägi meid ja kutsus rasedat istuma. Üllatav, kuulja naine kasutas viipeid ,,tule istuma“. Tuli välja, et sel naisel on kurt poeg. Tema küll meid ei häbenenud.
1 kommentaar:
Ma olen viimastel kuudel näinud nii mitu korda inimesi viipekeeles rääkimas. Varem nägin võib-olla korra üle mitme aasta. Ei tea, kas kokkusattumus või on inimesed muutunud julgemaks ja teised tolerantsemaks.
Tegelikult tahtsin seda öelda, et minu jaoks see on uus ja põnev maailm ja ma olen püüdnud mitte vahtida, et kellelgi ebamugav ei hakkaks, aga samas on ikkagi huvi. Ma ei tahaks küll kellegi juttu pealt kuulata, aga mul on kahju, et ma aru ei saa.
Postita kommentaar