Viipekeeletõlki autasustatakse Saare maavalitsuse teeneteplaadiga.

Saare maavalitsuse teeneteplaadiga autasustatakse tänavu üheksat saarlast, kes on oma töö ja tegevusega kaasa aidanud Saare maakonna arengule või silma paistnud maakonna jaoks olulise saavutusega. Selle hulgas on viipekeele tõlk Eda Põld. Palju õnne talle!

Eda Põld vastab ajakirjaniku küsimustele.

Eks sellised asjad tulevad ikka pisut üllatusena?
Selles mõttes üllatusena, et viipekeele tõlgiks olemine pole minu põhitöö. Ma töötan Kallemäe kooli Kuressaare filiaalis toimetulekuklassi õpetajana, kuulun Kuressaare väikelastekodu rehabilitatsiooni-meeskonda, vean Saaremaa Vaegkuuljate Ühingut ja kõige väiksem osa ongi viipekeele tõlgiks olemine.

Kui palju selliseid tõlke meie maakonnas on?
Praegu olen ainuke atesteeritud viipekeeletõlk maakonnas, varem oli kaks tõlki.
Atesteeritud tõlgina tegutsen juba 1995. aastast.

Vahel kurdid ütlevad, et kui nad alati ei saa atesteeritud tõlki võtta, võtavad sõbra, mina ütlen, et sa võid sõbra võtta, aga sõber ei vastuta selle eest, kas sa said täpselt aru või kas sinust saadi täpselt aru, aga mina vastutan.

Kuidas sa viipekeele juurde sattusid?
Mul on olnud selleks eluline vajadus ja ma olen olnud huvitatud selle põhjalikumast õppimisest.

Kas kurdid kasutavad rohkem viipekeelt, suu pealt lugemist või sõrmendamist?
Kõiki neid koos. Kui viibe on olemas, saab selles sõna edasi anda, kui aga on mingi võõras nimi, tuleb sõrmendada. Nendele lisandub suu pealt lugemine, miimika kogu kehaga.

Mu mees vahel ütleb mulle tavaelus, et lõpeta see nägude tegemine, aga see tuleb alateadlikult, sest püüan ennast kõigest hingest arusaadavaks teha.

Kõrvaltvaataja võib mõelda, et miks ma pean nii tegema. Kuid ma räägin kogu kehaga, et kurt inimene minust paremini aru saaks.

Kas viipekeel on üle terve maailma üks?
Ei, iga maa viipekeel tugineb oma maa kõnekeelele. Kuid on olemas rahvusvaheline viipekeel. See on nagu esperanto keel. Samas on mõned viiped üheselt mõistetavad ka eri maade kurtidele, nt “sööma“. Need on ikoonilised viiped.

Kui palju kasutatakse rahvusvahelist viipekeelt?
Ma arvan, et tänapäeva kuulmispuudega noorte hulgas on see väga levinud. Mul oli huvitav kogemus eelmisel suvel Sõrves, kus olid koos nelja riigi kurdid.

Ma olin ka seal mõnel päeval tõlkimas ja siis oli huvitav vaadata, kuidas mina tõlkisin eesti lektori jutu eesti viipekeelde ning üks kurt pani minu viibete põhjal teksti rahvusvahelisse viipekeelde.
Minu rahvusvahelise viipekeele oskus ei ole väga hea.

Kuidas viipekeel areneb ja kes võtab uusi viipeid kasutusele?
Kõige rohkem tuleb minu arvates uusi viipeid Tallinna kurtide koolist (nüüdne Heleni kool). Seal on palju kurte õpetajaid ja nemad tekitavad uue viipe, kui tuleb mingi uus sõna – lepivad kokku viipemärgi.

Kuidas sina uutest viibetest teada saad?
Kui ma mingil hetkel ei tea viibet, siis püüan lahti seletada või sõrmendan.
Mul on kurtide hulgas palju sõpru, vahetame muljeid ja uusi viipeid.
Kuna olen atesteeritud tõlk ja Eesti Viipekeele Tõlkide Ühingu liige, siis nemad korraldavad koolitusi ja nii täiendan oma viipekeelt.

Nii et mõnes mõttes võib öelda, et uued viiped levivad n-ö käest kätte?
Ma arvan küll. Kui näiteks istun koos kurdiga ja ta hakkab rääkima, siis ma vahel küsin, et oot, mis viibe see oli? Tema jälle ütleb, et Tallinnas näidati nii.

Kuidas on võimalik mingit seadust või paragrahve viipekeelde panna?
Ma arvan, et kolmveerandi mõistete kohta on viiped olema. Ei saa öelda, et viipekeel on midagi primitiivset. Kuid kahtlemata on seaduste tõlkimine kõige raskem töö.

Kus on sinu teenust kasutatud?
Igasugustel asjaajamistel igasugustes asutustes, üks kogemus oli aastate eest ka kohtust.

Kuidas see oli?
Ausalt öeldes oli see minu jaoks väga raske. Nüüd olen saanud kohtualast koolitust juurde. Kui mul siis oleksid need teadmised olnud, oleksin ennast ehk paremini tundud.
Kohtuprotsessi ongi kõige raskem tõlkida, sest seal on kaalul ju inimese saatus.

Minu jaoks oli raske ka see, et oma tundeid tuleb vaka all hoida, aga samas näen, et kurdile tehakse liiga. Need nüansid olid minu jaoks väga rasked. Ma oleksin pidanud nõudma teist tõlki kõrvale, sest üksi ei jaksa tervet päeva tõlkida.

Kohtutõlgi osa ei tahaks enam hea meelega võtta, sest mul puudub piisav kogemus.
Õnneks saab tõlki ka mujalt kutsuda.

Kui palju neid Eestis on?
Umbes 20–30. Nüüd õpetatakse Tartu ülikoolis viipekeele tõlke ja esimesed hakkavad juba lõpetama.

Millised on sul huvitavamad viipekeele tõlgi kogemused?
Viimane raske, aga väga huvitav kogemus oli autokoolis tõlkimine. Kurdid võivad autot juhtida ja see noormees soovis saada lube.
Ma olin paar kuud teooriakoolituse juures ja teised naersid, et kas õppesõidul olen kapotil.

Tegelikult piisab, kui istun tagaistmel ja peegel on abiks. Ka eksamil olin kaasas. Poiss oli tubli, sai esimese korraga load kätte.

Kes viipekeele tõlgile maksab?
Näiteks Kuressaare linnavalitsus tagab igale viipekeelsele kuulmispuudega inimesele tõlketeenust kolm tundi kuus ehk 36 tundi aastas. Kui on rohkem teenust vaja, tuleb läbirääkimisi pidada, kes teenuse eest tasub.
Teistes omavalitsustes on nii, et makstakse kas lähetuslehe alusel või inimesele iga kuu kätte.
Viipekeele tõlketeenust Saaremaal korraldab Saaremaa Puuetega Inimeste Koda.

Kas raha on jagunud?

Süsteem käivitus 1995. aastal ja siiani pole keegi ilma teenuseta jäänud. Kuid iga uue aasta alguses on väike hirm, et kui rahapuudusel see teenus ära kaob, siis seda uuesti alustada on väga raske. Viipekeele tõlketeenus peaks olema kurtide jaoks raudkindel.

Kas sa pead olema 24 tundi saadaval?
Võtame inimlikult. Eks inimesed saavad ise ka aru, mis on tähtis, mis kannatab oodata.

Üks juhus oli, kui mul olid tunnid ja pärast nägin, et mulle oli mobiilile mitu sõnumit saadetud ja kiirabisse kutsutud, kuid õnneks saadi ise hakkama.
Minu poole on ka väga hilja õhtul pöördutud ja eks ikka aitan, kui olen olemas.

Kui palju sa televiisorist AK viipekeele tõlget vaatad?
Olen vahel seda vaadates ennast treeninud, et panen hääle ära. Sealsed tõlgid saavad enne tekstiga tutvuda, kuid ma arvan, et minu jaoks oleks see väga pingeline töö.

Kuidas on võimalik, et viipekeelt saab kõnelda vahel isegi kiiremini kui tavalist keelt?
See on niimoodi, et üks viipemärk võib tähendada mõnikord rohkemat kui ühte sõna. Näiteks “lund sajab” puhul on koos nii saju kui lume märk. “Vihmasadu” on jälle teine märk.

Ma ei jää hätta, kui keegi kiiresti räägib. Tihti on küsitud, kuidas ma saan lõpetada kõnelejaga samal ajal, aga just tänu sellistele märkidele on see võimalik. Teine põhjus, miks see võimalik on – kõrv kuuleb sõnu järjest, aga silm haarab viipeid, miimikat korraga.

Tänu sinule on saanud paljud kurdid ka ekskursioonidel giidi jutust aru.
Jah, oleme teinud ekskursioone koos vaegkuuljatega ja mina siis vahendan giidi juttu kurtidele.

Kas viipekeelt on alati ühtemoodi õpetatud?
Eks vaidlusi on olnud. Praegu on nii, et Tallinna kurtide kool lähtub kakskeelsusest sel moel, et kõigepealt on viipekeel, mis on kurdi esmane keel, siis tuleb eesti keel kui võõrkeel.
Tartu Hiie kool lähtub sellest, et eesti keel on kõige tähtsam.

Mida see tähendab? Viipekeel on ju ka eesti keel?
Viipekeele ja eesti keele lauseehitus on erinev. Viipekeeles väljendatakse ainsust ja mitmust teistmoodi ning sõnade järjestus lauses pole nagu eesti keeles. Selle tõttu arvatakse üsna tihti, et viipekeel on primitiivne, aga see ei ole nii.

Näiteks kui kurt loeb, siis tema jaoks on sõnad teistmoodi reas kui viipekeeles ja tal võib olla raske aru saada.

See võib sõltuda kuulmispuude tekkimise ajast, keele valikust lapsepõlves, millises koolis on õpitud jne. Mida hiljem kuulmiskahjustus on tekkinud, seda parem on eesti keel.

Sain ükskord sõnumi, millest ma ei saanud alguses üldse aru, nuputasin tükk aega nagu ristsõnamõistatust. Siis aga panin need sõnad enda jaoks viipekeelde ja sain kohe aru, mida inimene soovis.

Kas on mingeid soovitusi tavainimestele kurtidega suhtlemisel?
Karjuda pole vaja – kui on kurt inimene, ära röögi talle, ta ei kuule ju. Ära moonuta nägu ega suud, räägi rahulikult, loomulikult, näoga kurdi poole. Vaata, et valgus langeks nii, et su suu oleks hästi näha – võta sall või krae suu eest. Liigne miimika, mis võib kurdi jaoks tähendada hoopis midagi muud, võib segada.

Kõige kindlam värk on paber ja pliiats.
Huvitav tähelepanek on see, et kui näiteks eesti inimesed teed küsivad ja satub olema kurt inimene, siis minnakse lihtsalt edasi. Kui on välismaalane, siis otsib küsija paberi ja pliiatsi ning kirjutab oma soovi paberile. Selline suhtumine kurtidele väga meeldib, sest see näitab, et nendega arvestatakse, nendega tahetakse suhelda.
See artikkel Saaremaa päevalehest Meie maa