Treener Timo Tõnisma ja Kairit OlenkoLäänemaalt pärit 22-aastane Kairit Olenko on maailmameister ja mitmete rekordite omanik. Teda eristab muudest tippsportlastest vaid see, et ta ei kuule stardipauku.
Kui palju tuleb treenida, et maailmameistriks saada?
Alati ei olegi küsimus, kui palju treenida, vaid kui targalt. Ema tuletab siiani meelde, et juba algkoolis olin hirmus vallatu piiga ja ei püsinud hetkekski paigal. Mu vanemad arvasid, et pulbitseva energia maandamiseks pole paremat vahendit kui sport.
Esimesed kokkupuutud spordiga toimusid tänu isale, kes mind võrkpallivõistlustele ja -treeningutele kaasa võttis. Enne kooli sai proovitud veel suusatamist ja korvpalli.
Kergejõustikuga alustasin 12-aastaselt. Sellest ajast olen sihikindel ja järjepidev harjutaja. Viimased kaks aastat treenin nagu profisportlane, harjutuskordi koguneb nädalas 6-8.
Poolel teel tippu tundsin end olevat 2003. aastal, kuid nüüd võin kindlalt väita, et 2007. aastast olen jõudnud tippu. Seal püsimine on aga omaette katsumus.
Olete võistelnud ka Eesti absoluutsetel meistrivõistlustel.
Osalen kuuljate võistlustel palju tihedamalt kui kurtide omadel. Konkurents on seal palju tihedam ja tugevam, see õpetab mind rohkem võitlema ja pingutama paremate kohtade eest, aga ka kaotama.
Minu parimad tulemused kuuljatega võisteldes on tänavune Eesti täiskasvanute sisemeistrivõistluste viievõistluse hõbe, mullune noorsoo sisemeistrivõistluste viievõistluse hõbe ja kuulitõuke pronks ning noorsoo Eesti meistrivõistluste kuld kuulitõukes ja hõbe 110 meetri tõkkejooksus.
Milliseks hindate kurtide spordi taset?
Tiitlivõistluste tulemusi vaadates on see kõrge. Nii mõnigi kurdist sportlane võiks Eesti kergejõustiku absoluudis esikoha saavutada.
Kui palju kahjustab kurt olemine spordisaavutusi?
Mingil määral ikka. Kurdid ei kuule stardipauku ja kaotavad niimoodi tavasportlastega võrreldes väga palju aega. Treeneritel on palju raskem ja aeganõudvam neile tehnikat õpetada, kõike ei saa ju ette näidata või viibelda. Nii võib vahel mõni tähtis nüanss sootuks õpetamata jääda või nõuab palju enam aega. Aga kui kurt ikka tahab ja piisavalt motiveeritud on, saab ta sportida väga edukalt.
Mismoodi kurdi sportlastega võistlustel suheldakse?
Kurdid räägivad omavahel loomulikult viipekeeles. Kurtide võistlustel on ka paljud kohtunikud viipekeele oskajad. Eesti kohtunikud on väga sõbralikud ja vastutulelikud ning alati kõik vajaliku selgeks teinud.
Tänu kellele olete spordis nii palju saavutanud?
Kõige suuremaks toeks on olnud perekond, treenerid ja sõbrad. Väga tänulik olen ma Haapsalu ja Tallinna linnavalitsustele ja ka ainukesele sponsorile, Est-Trans kaubavedudele, kes rasketel hetkedel pole minusse usku kaotanud.
Erakordset tähelepanu on mulle pööranud IT-Kolledž, kus ma õpin. Olen südamest tänulik kogu kooliperele igakülgse toetuse eest!
Kui suur on treeneri roll?
Väga suur. Treener on kogu süsteemi ülesehitaja, suunaja, õpetaja, toetaja. Treeneri ja sportlase suhe peab olema usaldusväärne, muidu koostöö vilja ei kanna.
Kuna mu treener Timo Tõnisma viibib nüüd enamuse ajast välismaal, treenin ma tema juhiste järgi iseseisvalt. Vahel õnnestub harjutada ka koos või sõita laagritesse. Kuid kontaktis oleme messengeri või sms-i teel peaaegu iga päev.
Kes on teie treeningukaaslased?
Praegu mul neid pole, kuid laagrites käies on alati kurtidest kaaslastega lõbus treenida.
Kus põhiliselt treenite?
Treenin Audentese hallis või staadionil, Kalevi spordihallis, Nõmme metsas ja ujulas.
Kuidas suudate ühendada õppimise ja treenimise?
Esimesel kursusel oli kõige raskem, sest kokkupuude arvutitega oli mul olnud minimaalne ja õppeained tundmatud. Mõtlesin iga päev, kas ikka suudan niimoodi jätkata ning spordi ja õppimise ühendada nõnda, et kumbki pool ei kannataks.
Sundisin ennast rohkem pingutama ja sain hakkama, kuigi tegelikult on see päris raske ja väsitav. Käin iga päev koolis ja trennis, minu aeg on minutipealt planeeritud.
Hea on aga see, et IT-Kolledž asub nüüd Mustamäel, kus ka mu treeningud toimuvad. Saan linna sõidu arvelt palju väärtuslikku aega kokku hoida.
Milliseid iseloomujooni on sport teis arendanud?
Püsivust, sihikindlust, suhtlemisjulgust ja võimet end maksma panna. Ta on kasvatanud mu võitlusvaimu, otsustavust mitte iial enne lõppu loobuda, pingutamata alla anda.
Esindate spordis Läänemaad. Mitu Läänemaa rekordit teie käes on?
Olen Läänemaa Kergejõustiku Klubi liige ja võistlen Eestis ikka oma klubi nime all. Minu nimel peaks maakonna rekordid olema kaugushüppes, 100 m tõkkejooksus, seitsmevõistluses ja siserekordid 60 m tõkkejooksus, kaugushüppes ja viievõistluses.
Millised on järgmised eesmärgid spordis?
Osaleda 2009. aasta septembris toimuvatel kurtide olümpiamängudel Taivanil. Miks need mängud minu jaoks nii põnevad on? Sest minu nimel on mitmed rekordid, mida üritan kaitsta või parandada, aga konkurents tiheneb pidevalt.
Jõudumööda tahan osaleda koos kuuljatega talvel ja suvel Eestis toimuvatel võistlustel. Salasoov on võtta sel talvel kurtide viievõistluse Euroopa rekord enda nimele.
Kes on teie eeskujud?
Carolina Klüft ning Susanna Kallur.
Kuidas kujutate ette edasist elu?
Kindel on see, et tahan tegeleda spordiga nii kaua kui tervis lubab ja ma uutele tulijatele jalgu ei hakka jääma. Kui kunagi peaksin võistlusspordi lõpetama, siis tervisespordiga püüan sõbraks ikka jääda. Kavatsen mängida võrkpalli ja tegeleda vahelduseks ka muude spordialadega.
Õpin IT-süsteemide administreerimist kolmanda kursusel. Tahan leida IT-alase töö, kus end proovile panna. Mis mind aga murelikuks teeb, on töökohtade puudus. Tahan lõpetada kooli ja hakata tööle oma erialal.
Kindlasti kuulub minu tulevikuplaanide hulka ka perekonna loomine.
Timo Tõnisma, treener:
Kairitiga kohtusin juba 12 aastat tagasi, kui ise Haapsalus Endel Susi käe all harjutasin ja Kairit samuti treeningutele tuli. Kuna ta käis Porkunis koolis, polnud ta meil igapäevane treenija ning erilist suhtlemist meil toona polnud. Tere ja head aega sai öeldud ja vahel treeneri palvel mõnd tehnikat ette näidatud.
Tihedamalt hakkasime suhtlema 2006. aasta septembris, kui Kairit vajas hädasti juhendaja abi Tallinnas ja Endel Susi mind teda abistama utsitas. Kuna just olin TPÜd lõpetamas ja sport on mulle alati hingelähedane olnud, otsustasin end treenerina proovile panna oma kunagist treeningukaaslast aidates.
Sellest ajast saati oleme kahe aasta jooksul suhelnud pea iga päev ja saanud lisaks treeneri-õpilase suhtele ka väga headeks sõpradeks. Suhtleme viipekeeles, aga kui mul ei ole võimalik mõnd olulisemat mõtet Kairitile selgeks teha, kuna ma ei ole nii hea viipekeele oskaja, siis võtame ka paberi ja pastaka appi. Palju olulist infot vahetame õhtul msn-is, analüüsime tehtut ja tehnikat videote kaudu. Samuti on kiireks suhtlemise vahendiks sms-id.
Kairit on väga enesekindel ja otsekohene. Tugeva võitlusvaimuga, ei anna alla enne endast kõike andmata. Sihikindel ja väga töökas. Rõõmsameelne, sõbralik ja heatahtlik ka konkurentide suhtes.
Sporti suhtub ta väga tõsiselt, treenib motiveeritult ja sihikindlalt. Võitudega hakkab ta juba harjuma - MM-il tõusis ta kolm korda poodiumi esimesele astmel. See ei vähenda kindlasti medali väärtust, kuid pidevalt parim olles ei oska ta ehk emotsionaalselt enam nii rõõmus olla. Seepärast osaleme palju ka tavalistel võistlustel Eestis, et võitlusvaim värskena hoida ja kaotustest indu ja motivatsiooni juurde saada.
Kurdina on tal oma eesmärkide poole minna raskem kui kuuljatel. Tal on palju aeganõudvam, kulukam ja raskem õppida. Kõige suurem proovikivi on muidugi äraelamine ise - kuna otsus on tehtud tippspordi kasuks, siis tööl ei jõua kohe kindlasti käia. Süüa on aga tarvis, tippsport nõuab pidevalt investeeringuid, koolis on vaja käia. Selleks kõigeks on vaja loomulikult raha.
Sponsoreid on väga raske leida juba tavasportlastel, veelgi raskem kurtidel. Riik ei ole välja töötanud mingisugust toetusraha süsteemi. Kuid siiski olid Eesti kurdid sportlased hiljutise MM-i põhjal medaliarvestuse tabelis selliste suurriikide taga nagu Venemaa, Ukraina ja Poola, kellel on tagatud oma sportlastele igakuine toetusraha ja korralik preemiasüsteem, neljandal kohal. Kahju, et meie riigis ei osata veel vääriliselt hinnata invasportlaste ja kurtide saavutusi rahvusvahelisel areenil.
Kairit Olenko suurimad spordisaavutused
Kurtide maailmarekord seitsmevõistluses, 5062 punkti (2008)
Kurtide maailmarekord 100 meetri tõkkejooksus, 14,39 (2008)
Kurtide Euroopa rekord odaviskes, 45.85 (2008)
Kurtide I MM-i edukaim sportlane 3 kuld- ja 1 pronksmedaliga (2008)
Kairit Olenko tulemused
110 meetri tj - 14,39 (Kurtide maailmarekord, 2008)
Kuulitõuge - 12.46 (2008)
Kõrgushüpe - 1.65 (2008)
200 meetri jooks - 26,66 (2008)
Kaugushüpe - 5.77 (Eesti kurtide rekord, 2008)
Odavise - 45.85 (Euroopa rekord, 2008)
Seitsmevõistlus - 5062 (Kurtide maailmarekord, 2008)
Viievõistlus - 3236 (Eesti kurtide rekord, 2008)
60 meetri tj - 8,99 (Euroopa kurtide rekord, 2004)
See artikkel on võetud ajalehest Maaleht (05.12.2008)
Kui palju tuleb treenida, et maailmameistriks saada?
Alati ei olegi küsimus, kui palju treenida, vaid kui targalt. Ema tuletab siiani meelde, et juba algkoolis olin hirmus vallatu piiga ja ei püsinud hetkekski paigal. Mu vanemad arvasid, et pulbitseva energia maandamiseks pole paremat vahendit kui sport.
Esimesed kokkupuutud spordiga toimusid tänu isale, kes mind võrkpallivõistlustele ja -treeningutele kaasa võttis. Enne kooli sai proovitud veel suusatamist ja korvpalli.
Kergejõustikuga alustasin 12-aastaselt. Sellest ajast olen sihikindel ja järjepidev harjutaja. Viimased kaks aastat treenin nagu profisportlane, harjutuskordi koguneb nädalas 6-8.
Poolel teel tippu tundsin end olevat 2003. aastal, kuid nüüd võin kindlalt väita, et 2007. aastast olen jõudnud tippu. Seal püsimine on aga omaette katsumus.
Olete võistelnud ka Eesti absoluutsetel meistrivõistlustel.
Osalen kuuljate võistlustel palju tihedamalt kui kurtide omadel. Konkurents on seal palju tihedam ja tugevam, see õpetab mind rohkem võitlema ja pingutama paremate kohtade eest, aga ka kaotama.
Minu parimad tulemused kuuljatega võisteldes on tänavune Eesti täiskasvanute sisemeistrivõistluste viievõistluse hõbe, mullune noorsoo sisemeistrivõistluste viievõistluse hõbe ja kuulitõuke pronks ning noorsoo Eesti meistrivõistluste kuld kuulitõukes ja hõbe 110 meetri tõkkejooksus.
Milliseks hindate kurtide spordi taset?
Tiitlivõistluste tulemusi vaadates on see kõrge. Nii mõnigi kurdist sportlane võiks Eesti kergejõustiku absoluudis esikoha saavutada.
Kui palju kahjustab kurt olemine spordisaavutusi?
Mingil määral ikka. Kurdid ei kuule stardipauku ja kaotavad niimoodi tavasportlastega võrreldes väga palju aega. Treeneritel on palju raskem ja aeganõudvam neile tehnikat õpetada, kõike ei saa ju ette näidata või viibelda. Nii võib vahel mõni tähtis nüanss sootuks õpetamata jääda või nõuab palju enam aega. Aga kui kurt ikka tahab ja piisavalt motiveeritud on, saab ta sportida väga edukalt.
Mismoodi kurdi sportlastega võistlustel suheldakse?
Kurdid räägivad omavahel loomulikult viipekeeles. Kurtide võistlustel on ka paljud kohtunikud viipekeele oskajad. Eesti kohtunikud on väga sõbralikud ja vastutulelikud ning alati kõik vajaliku selgeks teinud.
Tänu kellele olete spordis nii palju saavutanud?
Kõige suuremaks toeks on olnud perekond, treenerid ja sõbrad. Väga tänulik olen ma Haapsalu ja Tallinna linnavalitsustele ja ka ainukesele sponsorile, Est-Trans kaubavedudele, kes rasketel hetkedel pole minusse usku kaotanud.
Erakordset tähelepanu on mulle pööranud IT-Kolledž, kus ma õpin. Olen südamest tänulik kogu kooliperele igakülgse toetuse eest!
Kui suur on treeneri roll?
Väga suur. Treener on kogu süsteemi ülesehitaja, suunaja, õpetaja, toetaja. Treeneri ja sportlase suhe peab olema usaldusväärne, muidu koostöö vilja ei kanna.
Kuna mu treener Timo Tõnisma viibib nüüd enamuse ajast välismaal, treenin ma tema juhiste järgi iseseisvalt. Vahel õnnestub harjutada ka koos või sõita laagritesse. Kuid kontaktis oleme messengeri või sms-i teel peaaegu iga päev.
Kes on teie treeningukaaslased?
Praegu mul neid pole, kuid laagrites käies on alati kurtidest kaaslastega lõbus treenida.
Kus põhiliselt treenite?
Treenin Audentese hallis või staadionil, Kalevi spordihallis, Nõmme metsas ja ujulas.
Kuidas suudate ühendada õppimise ja treenimise?
Esimesel kursusel oli kõige raskem, sest kokkupuude arvutitega oli mul olnud minimaalne ja õppeained tundmatud. Mõtlesin iga päev, kas ikka suudan niimoodi jätkata ning spordi ja õppimise ühendada nõnda, et kumbki pool ei kannataks.
Sundisin ennast rohkem pingutama ja sain hakkama, kuigi tegelikult on see päris raske ja väsitav. Käin iga päev koolis ja trennis, minu aeg on minutipealt planeeritud.
Hea on aga see, et IT-Kolledž asub nüüd Mustamäel, kus ka mu treeningud toimuvad. Saan linna sõidu arvelt palju väärtuslikku aega kokku hoida.
Milliseid iseloomujooni on sport teis arendanud?
Püsivust, sihikindlust, suhtlemisjulgust ja võimet end maksma panna. Ta on kasvatanud mu võitlusvaimu, otsustavust mitte iial enne lõppu loobuda, pingutamata alla anda.
Esindate spordis Läänemaad. Mitu Läänemaa rekordit teie käes on?
Olen Läänemaa Kergejõustiku Klubi liige ja võistlen Eestis ikka oma klubi nime all. Minu nimel peaks maakonna rekordid olema kaugushüppes, 100 m tõkkejooksus, seitsmevõistluses ja siserekordid 60 m tõkkejooksus, kaugushüppes ja viievõistluses.
Millised on järgmised eesmärgid spordis?
Osaleda 2009. aasta septembris toimuvatel kurtide olümpiamängudel Taivanil. Miks need mängud minu jaoks nii põnevad on? Sest minu nimel on mitmed rekordid, mida üritan kaitsta või parandada, aga konkurents tiheneb pidevalt.
Jõudumööda tahan osaleda koos kuuljatega talvel ja suvel Eestis toimuvatel võistlustel. Salasoov on võtta sel talvel kurtide viievõistluse Euroopa rekord enda nimele.
Kes on teie eeskujud?
Carolina Klüft ning Susanna Kallur.
Kuidas kujutate ette edasist elu?
Kindel on see, et tahan tegeleda spordiga nii kaua kui tervis lubab ja ma uutele tulijatele jalgu ei hakka jääma. Kui kunagi peaksin võistlusspordi lõpetama, siis tervisespordiga püüan sõbraks ikka jääda. Kavatsen mängida võrkpalli ja tegeleda vahelduseks ka muude spordialadega.
Õpin IT-süsteemide administreerimist kolmanda kursusel. Tahan leida IT-alase töö, kus end proovile panna. Mis mind aga murelikuks teeb, on töökohtade puudus. Tahan lõpetada kooli ja hakata tööle oma erialal.
Kindlasti kuulub minu tulevikuplaanide hulka ka perekonna loomine.
Timo Tõnisma, treener:
Kairitiga kohtusin juba 12 aastat tagasi, kui ise Haapsalus Endel Susi käe all harjutasin ja Kairit samuti treeningutele tuli. Kuna ta käis Porkunis koolis, polnud ta meil igapäevane treenija ning erilist suhtlemist meil toona polnud. Tere ja head aega sai öeldud ja vahel treeneri palvel mõnd tehnikat ette näidatud.
Tihedamalt hakkasime suhtlema 2006. aasta septembris, kui Kairit vajas hädasti juhendaja abi Tallinnas ja Endel Susi mind teda abistama utsitas. Kuna just olin TPÜd lõpetamas ja sport on mulle alati hingelähedane olnud, otsustasin end treenerina proovile panna oma kunagist treeningukaaslast aidates.
Sellest ajast saati oleme kahe aasta jooksul suhelnud pea iga päev ja saanud lisaks treeneri-õpilase suhtele ka väga headeks sõpradeks. Suhtleme viipekeeles, aga kui mul ei ole võimalik mõnd olulisemat mõtet Kairitile selgeks teha, kuna ma ei ole nii hea viipekeele oskaja, siis võtame ka paberi ja pastaka appi. Palju olulist infot vahetame õhtul msn-is, analüüsime tehtut ja tehnikat videote kaudu. Samuti on kiireks suhtlemise vahendiks sms-id.
Kairit on väga enesekindel ja otsekohene. Tugeva võitlusvaimuga, ei anna alla enne endast kõike andmata. Sihikindel ja väga töökas. Rõõmsameelne, sõbralik ja heatahtlik ka konkurentide suhtes.
Sporti suhtub ta väga tõsiselt, treenib motiveeritult ja sihikindlalt. Võitudega hakkab ta juba harjuma - MM-il tõusis ta kolm korda poodiumi esimesele astmel. See ei vähenda kindlasti medali väärtust, kuid pidevalt parim olles ei oska ta ehk emotsionaalselt enam nii rõõmus olla. Seepärast osaleme palju ka tavalistel võistlustel Eestis, et võitlusvaim värskena hoida ja kaotustest indu ja motivatsiooni juurde saada.
Kurdina on tal oma eesmärkide poole minna raskem kui kuuljatel. Tal on palju aeganõudvam, kulukam ja raskem õppida. Kõige suurem proovikivi on muidugi äraelamine ise - kuna otsus on tehtud tippspordi kasuks, siis tööl ei jõua kohe kindlasti käia. Süüa on aga tarvis, tippsport nõuab pidevalt investeeringuid, koolis on vaja käia. Selleks kõigeks on vaja loomulikult raha.
Sponsoreid on väga raske leida juba tavasportlastel, veelgi raskem kurtidel. Riik ei ole välja töötanud mingisugust toetusraha süsteemi. Kuid siiski olid Eesti kurdid sportlased hiljutise MM-i põhjal medaliarvestuse tabelis selliste suurriikide taga nagu Venemaa, Ukraina ja Poola, kellel on tagatud oma sportlastele igakuine toetusraha ja korralik preemiasüsteem, neljandal kohal. Kahju, et meie riigis ei osata veel vääriliselt hinnata invasportlaste ja kurtide saavutusi rahvusvahelisel areenil.
Kairit Olenko suurimad spordisaavutused
Kurtide maailmarekord seitsmevõistluses, 5062 punkti (2008)
Kurtide maailmarekord 100 meetri tõkkejooksus, 14,39 (2008)
Kurtide Euroopa rekord odaviskes, 45.85 (2008)
Kurtide I MM-i edukaim sportlane 3 kuld- ja 1 pronksmedaliga (2008)
Kairit Olenko tulemused
110 meetri tj - 14,39 (Kurtide maailmarekord, 2008)
Kuulitõuge - 12.46 (2008)
Kõrgushüpe - 1.65 (2008)
200 meetri jooks - 26,66 (2008)
Kaugushüpe - 5.77 (Eesti kurtide rekord, 2008)
Odavise - 45.85 (Euroopa rekord, 2008)
Seitsmevõistlus - 5062 (Kurtide maailmarekord, 2008)
Viievõistlus - 3236 (Eesti kurtide rekord, 2008)
60 meetri tj - 8,99 (Euroopa kurtide rekord, 2004)
See artikkel on võetud ajalehest Maaleht (05.12.2008)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar