26.4.15

Kurtide maja 50 aastat

Kurtide maja, Nõmme tee 2 Tallinn saab sel aastal maikuus 50 aastaseks. Majas on  kasutuses praegu rendipinnad, kurtide organisatsioonide ruumid ja nõukogudeaegne saal, millel puudub küte. Saal on suur, saab kasutada ainult soojadel aegadel. 
Enne maja ehitamist oli juba 10 aastat olemas kurtidele mõeldud sobivad töökohad, mis asusid erinevates majades. Klubi oli Pikal tänaval, praegu on seal hotell Meriton. Oli ebamugav ja raske joosta igal pool laiali linnas asuvates asutustes. 1960. aastate algul hakati ehitama  kutsekooli õpilaste abiga Kurtide maja, kuid ehitamiseks kulus kaua aega.
22. mail 1965. aastal avati Kurtide maja, kuhu koondusid kurtide tsehhid. Seda nimetati Tallinna Kurtide Õppe-Tootmisettevõteks. Seal valmistati barette, mootorratta tuuleklaase, lambikupleid jne. Kolm aastat hiljem hakati tegema majas kultuuriüritusi ja huviringe. Ettevõtes töötas 110 inimest, nende seas oli palju kurte, kuid ka kuuljaid.
Eesti taasiseseisvumise algul hakkas ettevõte alla langema. Kaotati töökohti, tsehhid suleti, selle asemel renditi pinnad välja teistele firmadele.
Kurtide organisatsioonid püsivad aastaid omas kohas. Sellepärast, et maja asub kesklinna lähedal.
25.aprillil 2015. aastal oli Kurtide majas juubelipidu. Kurdid tähistasid 1960-70 aastate stiilis moeriietusega maja juubelit. Samuti on majas näitus.
Palju õnne Kurtide maja-le!
Kurtide maja Nõmme teel
 Maja avamisel Porkuni kurtide kooli direktor Viktor Kuriks ja õpilane Ülle Võsa
 Lambikuplide valmistajad
 Kaido läheb sünnipäevapeole.
 Nõukogudeaegne stiil
 1960-1970 aastate stiil
 Eesti Kurtide Liidu juhatuse esimees Tiit Papp tervituskõne
 Külaliste lemmik
 Kauaaegne töötaja Ene Erm 44 aastat ettevõtes ja 50 aastat käidud klubis
Tallinna ja Harjumaa Kurtide Ühingu juhatus

19.4.15

Kurt koopaelanik

Lugesin huvitavat artikli vanast ajalehest Kaja, mis oli ilmunud 15.septembril 1925.aastal. Selle ajalehe tekstis on vana kirjaviis. Ka kollases raamatus Eesti kurtide elu ajaraamat, koostanud Juta & Kaarel Kotsar on mainitud kurdi inimese elu koopas, aga on lühike info. 
Kurt mees Madis Kaasik oli 1855? – 1925. aastal sündinud, elanud ja surnud koopas. Ta polnud koolis käinud, lihtsalt ta oli koolimata kurt mees. Tal oli kodu koopas, mil olid ahi suure piibuga ehk suitsutoruga  ja tehtud voodi.

Ajalehes kirjutatud lugu: Järva maakonna politsei esimese jaoskonna ülemale teatati hiljuti, et Koigi vallas Vaali küla metsas on leitud ühest koopast, mis nähtavasti kauemat aega inimese eluasemeks olnud, vanamehe surnukeha.
Politseiülem ühes maakonna arstiga sõitsid kohale, kus selgusid järgmised asjaolud:
Vaali küla metsas, taluomanik Simsi krundil, üks kilomeeter ligemast elukohast eemal elas mäe sisse kaevatud koopast elu Madis Kaasik. Ta oli umbes 70 aastat vana ning kurttumm ja elatas ennast päevatööst ning osalt ka armuanni. Mäe sees on veel praegugi näha teise koopa  ase, kus on elanud Madis Kaasiku ema ja kus ta Madis on sündinud. Selle koopa sisemuse põlemise järele on Madis enesele uue koopa kaevanud, kus ta surmani elas.
Ümbruskonna külades tööl olles, ei ole Kaasik millaski kuhugile öömajale jäänud, vaid ka südaööl oma koopasse läinud, kust hommikul jälle tööle ilmus.
Koobast lähemal silmitsedes tundub, et oled mõned sajad aastad tagasi läinud ajaloosse, kus isegi lampi ei tuntud, teistest kultuurilistest asjadest kõnelemata.
Leitud koopas on kerisega ahi, mis talvel sooja andis ja suur piip. Peale nimetatud asjade ei ole seal mingisugust teist tunnustust, mis kuidagi inimese koopas elamisest tõendust võiks anda.
Suvel on Kaasik ligidalolevast kraavist joonud, kuna talvel vee aset nähtavasti lumi on täitunud. Süüa on kadunud saanud sealt, kus ta töötas ehk kust talle armuandi pakuti. Sama lugu näib ka riietega olevat. Voodi aset on täitunud lepapulkadest tehtud koiku, milles asemeks sõnajala oksi ja patjadeks puntrasse mässitud riideräbalaid on tarvitatud. Koiku on valmistatud täiesti primitiivselt. Raudnaelu otsib uudishimuline sil seal asjata (naelu pole). Koopa ruum, mis ahju ja koiku asemest järele jääb, on täidetud kuivade raagudega, mis ümbristevast metsast korjatud. Koopasse viib umbes kolme jala kõrgune ja paar jala laiune uks, mis ühtlast ka korstnaks ning aknaks olnud.
Koopa läve all, seespool ruumi, lamas mullasel põrandal, kuub alla pandud, Kaasiku surnukeha. Surnul oli linane särk seljas, villased püksid ka pastlad jalas. Surnukeha juures mingisuguseid vägivalla tundemärke ei leitud. See on tõenõuseks, et ta loomulikku surma on surnud. Kaelal oli nahk kohati katki, mida olid närinud nähtavasti kilgid, missugused putukad koopas küllaldaselt leidus.
Arst konstateeris vanaduse surma, mis Kaasikut äkitselt on tabanud.
Veel läinud kesknädalal on Kaasik Simsi talus tööl olnud, kust ta kella poole kuue paiku õhtul ilma kellegile teatamata minema läinud. Järgmisel päeval ei tulnud Kaasik enam tööle.
Teda läks taluomanik otsima ja leidis ta lõpuks surnult koopast.
On arvamine, et Kaasik mingisugust haigust põdes, mille tõttu ta ka varem töölt lahkus, isegi ilma söömata. Koopast on ta nähtavasti välja minna tahtnud, kuid ukse all on ta jõud raugenud ja maha kukkunud. Kuid selle juures on tal siiski nii palju jõudu olnud, et omale surmaasemeks kuue külje alla pani.
Kaasik oli Koigi valla kodanik ja kogu ümbrusele tuntud.

14.4.15

Film Perekond Belier

Praegu näidatakse kinodes Prantsusmaa filmi Perekond Belier. 
Filmi sisu on: 16-aastase Paula suurimaks kireks on laulmine, kuid tema perekond ei ole kunagi kuulnud teda laulmas, sest erinevalt Paulast on nad kurdid. Paula õlgadel on ka põhiliselt perekonnaäri ajamine ning kui ühel päeval pakutakse võimalust Pariisi parimasse muusikakooli katsetele minna, tekib küsimus, kas Paulal õnnestub täita oma unistus, mida ta perel on raske mõista?
"Perekond Bélier" on südamlik ning kaasahaarav Prantsuse koguperefilm, mis paneb nii mõnuga naerma kui ka pisut pisaraid poetama. Samal ajal on ta väga eluterve pilguheit ühe kurtide perekonna igapäevaellu. "Perekond Bélier" oli 2014. aasta PÖFFi lõpufilm.

Käisin kinos Artis seda filmi vaatamas. See film on naljakas, kuid lõpu pool ilus ja armas. Kurtide perekonnas viiples prantsuse viipekeelt. Viibe Pariis on erinev meil. Osa viipekeelest ei tõlgita. Väga hea on kurtide kultuuri tutvustamiseks. Filmi kaudu saate teada, kuidas kutsuda kurte.
Filmi lõppu tulid kinokülastajatel pisarad, sest lõppes lugu õnnelikult, kuid kurvalt. Pärast filmi nägin kinokülastajaid (kuuljad), kes näitasid omavahel käteaplausi.
Arutasime kurtidega filmi kohta. Osa kurtidest ütlesid, et film Perekond Belier sarnaneb pere Papp-ga.
 Soovitan minna vaatama.
 Plakat
 Kogunemine kinos
 Ootame huviga :)
 Kinokülastajad (kurdid ja kuuljad)
Peale kino arutelu filmi kohta

Ringvaade:  Perekond Papp

Näitus ,,Imelised naised" Tallinna Linnavalitsuses

Neli kaunid kuulmispuudega naised said professionaalse fotograafi Sven Tupits ees fotomodelli mängida. Piltidest sai avalik näitus.
Näitus kestab 9. aprillist 9. maini Tallinna linnavalitsuse saalis Vabaduse väljak 7.



 Tallinna Linnavalitsuse vaateaknal näitus
 Fotomodell Mona - Lisa
 modell Merlin
                       modell Janne
Infot saab lugeda meediast