Umbes 23-aastane noormees oli Hiiumaalt Ameerikasse teenistusesse läinud. Ta ei saanud aga neid sõnu õigesti välja rääkida kus R ette tuli; ka oma nimega oli raskust, sest et ka seal healik R sees oli. Noormees kirjutas aasta eest kurtide kooli juhatajale Ameerikast, et temal raske olla läbi saada, keel ei jaksavat R välja rääkida ja palus nõu, mis teha tuleks. Teda juhatati siit Ameerika kurtide kooliõpetajate juurde õppima, aga ta ei leidnud seal neid üles. Mis tegi noormees? Ta tuli kodumaale, ja kui ta vanemate juures Hiiumaal oma kõige tarvilisemad asjad oli ära õiendanud, seadis ta oma sammud, - ilma et sellest vanematele oleks ütelnud -Vändra poole. 5. mail jõudis ta siia. Teisel päeval hakkasime kibedasti R kallal tööle. Noormees oli väga hoolas. Kümne päevase harjutamise järele võis ta üsna kenasti R välja rääkida. Vändrast lahkudes ütles noormees rõõmuga: ,,Vanematele ma põhjust ei ütelnud, mispärast ma neilt nii ruttu lahkusin, aga kui ma nüüd siit koju lähen ja neile selgesti ,,tere" ütlen, küll nad imeks panevad ja aru saavad, et ma kulu ega vaeva ei ole kartnud, kui aga õieti rääkida saan". Et juba üks puuduv healik inimesele rääkimises vaeva teeb, kui suur peab siis kurdi vaev olema, kes midagi ei mõista rääkida. Eks peaks see lugu igaühe kurdi lapse vanemaid mõtlema panema? .....Allikas: Kurttummade pühaks 1913.a.
Näe kui hea reklaam
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar