Eesti kurtide koolide ajalugu aga peab tema nime aupaika märkima. Ka meie avalikes elus ei või Johannes Egloni mitte tähelepanemata jätta. (ajaleht Linda )
Johannes Eglon sündis 29. mail (10. juunil uue kalendri järgi) 1836 Tartumaal Vastse–Nõo mõisas. Poisikesepõlve elas väikene Johannes Rannus Savi kõrtsis. Isa oli 1838. aastal Rannu mõisa käest Vilsi talu koos Savi kõrtsiga ära rentinud, kus ta 25 aastat elas.
1842. aastal viidi 6 aastane poisikene Rannu köstri juurde kooli. Seal olid peale Egloni veel 12 suurt poissi, kes vallakoolmeistriks õppisid. Talvel koolis ja suvel karjas käies sai poiss 12 aastaseks. Sellel ajal jäi isa õnnetuse läbi vaeseks. Tulekahjus hävis elumaja kõige kraamiga ja loomalaut. Rannu köster Andreas Luig kutsuti sel ajal Tartu Maarja koguduse köstriks ja tema võttis poisi kaasa. Tartus käis Johannes Laalandi elementaarkoolis, kus hakkas saksa keelt õppima.
1852. aastal astus Johannes Tartu kreiskooli, kus õppis usinasti. Temaga oli ühes koolis Jakob Hurt, kes oli eesti rahvaluule- ja keeleteadlane, vaimulik ning ühiskonnategelane.
Aga kreiskooli jäi poiss ainult üheks aastaks, sest tema ema suri augustikuul 1853. Vaene isa oli nüüd veel enam kitsikuses, pidi võtma poja koju, kus hakkas noormees köster Samuel Austeri abiks. Ta hakkas nüüd kihelkonna koolipoisse õpetama, nagu teda oli õpetatud. Siin õpetas ja õppis Johannes kuni 1856. Siis tuli tal soov Valga seminari minna. Isa vaidles vaesuse pärast vastu. Kodukohas pakuti Johannesele Nõo köstri tööd, aga õppimisehimu võitis. Sügisel 1856 läks Eglon isa viimase rahaga 60 rbl. taskus, Valga Liivimaa kihelkonnakooli õpetajate ja köstrite seminari (Cimze seminari). Koolivennad olid tal ka siin noored mehed, kellest mõned pärast üleüldiselt tuntuks saanud: Jakob Pärn, Carl Robert Jakobson ja teised. Õppimine läks hästi, sest Johannesel oli kogemusi koolmeistri ametis. Sellepärast võis Johannes linnas vaestelaste koolis ka tunde anda ja õpetaja Ulmanni eestikeelsetes talitustes aidata. Kui poiss läks Viljandi kaupmehelt riideid ostma, kuulis aus kaupmees, et ta lubas ise ennast vaevaga koolitada, siis kinkis kaupmees riideid omalt poolt.
1859 aastal kui seminari kursus lõpetatud, asus noor Eglon Kanepisse kihelkonna koolmeistriks, kus ta töötas kuus aastat kuni 1865. aastani. 1862. aastal uppus 17 aastane neiu Emilie Hammer Erastvere järve nõrga jää pärast Johannese silmade all. Raske löök oli see noormehele, sest Emilie oli ta esimene armastus. Kanepi kihelkonnakoolis õppis õpetaja Egloni käe all eesti rahvusliku skulptuuri looja August Weizenberg.
1864. aastal kihlus Eglon uuesti oma hilisema abikaasaga Elisabeth Auguste Ullrich. Sellel aastal oli tal aga ka palju pahandust. Üks vaenuline Erastvere peremees oli ta peale kaevanud, et ta ,,mässaja“ olevat. Johannest tiriti Võru vangi, istus ta ilma süüta 10 päeva uurimise all. Hiljem lasti teda vabaks, et midagi süüdi ei leitud.
Kurtide kooli asutamiseks kutsus Sokolovski 1865. aastal Vändrasse Johannest. Eglon hakkas nüüd töötama Lelle klaasivabriku koolis, kus ta abielusse astus. Kurtide õpetamise valmistumiseks sai Sokolovski Saksamaalt kurtide õpetamisetööde kirjandust, mida hakati koos Johannes Egloniga uurima ja katsetama selle ellu rakendamist kahe kurdi lapse juures (Mart Kerres ja Kai Loorents). 1866. aasta detsembrikuu alguseks lõpetati koolimaja ja kõrvalhoonete ehitamine. 10. (23.) detsembril 1866. aastal toimus pidulik kooli avamine jumalateenistusega. Vändra kirikus kooli õnnistamispäeval astusid esimesed 10 õpilast J. Egloni käekõrval altari ette. Peale jumalateenistust järgnes koolimaja õnnistamine, siis avas Eglon esimesena koolimaja ust.
Pärast, kui juba kool rohkem arenes, oli tal võimalik välismaal reisida ja seal kurtide koole vaadata.
11. (24.) detsembril 1891. aastal tähistati koolmeistri 25 aastat tööjuubelit. Juubilarile kingiti hõbedast peeker ja kaunid hõbedast lauariistad. Sel ajal, Mihkli kirikus Läänemaal oli palju uudishimulikku rahvast, õpetaja viis kaks kurti sinna. Kurdid kõnelesid, kui rahvas kuulas vaikselt.
Johannes pühendas sellele raske ametile oma terve elu ja töövõime. 160 kurti oli ta rääkima õpetanud ja igavese elu teele juhatanud 33 aasta jooksul. Ka ta perekonnaelu oli õnnelik, neil oli kolm poega ja kolm tütart.
Peale õpetajatöö oli Eglon ka ühiskonnas oma rahva kasuks tööd teinud. Eesti avalikust elust võttis Eglon elavalt osa. Ta oli C. R. Jakobsoni noorepõlve sõber ja lähedalt Jannsenite perekonnaga tuttav. Johannes oli Eesti Kirjameeste Seltsi, Eesti Aleksandrikooli, Pärnu Eesti Põllumeeste Seltsi, hiljem Vändra Põllumeeste Seltsi asutajate seas ning juhtinud Kanepi ja Vändra muusikakoore. Ta tegi ka kaastööd ajalehtedele ja kirjutas ka raamatuid, mille seas raamat ,,Kurttumm, tema elu ja olu“. C. R. Jakobsoniga pärast teravalt kokkupõrkamise järele tõmbas ta ennast avalikust elust tagasi. Kui Vändrasse uus põllumeese selts asutati, oli Eglon jälle agar liige ja mitu aastat selle seltsi abiesimees.
1894. aastal astus kurtide kooli uus direktor Constantin Hörschelmann ja uus juhatus otsustas saata Eglon armuleivale (pensionile). Aga vanamees arvas, et suudab edasi töötada.
Imestusega nägid lähemad tuttavad, et väga hea tervisega Eglon ametita olekus kiiresti vananema hakkas. Tema isa oli ligi 100 aastat vanaks elanud ja kõik kuulutasid ka pojale kõrget vanadust ette. Kuni vanakese jõud veel tubli ja vaim värske oli, andis Johannes eraviisil õpetust nendele kurtidele, kes vanaduse ja mõne muu põhjuse pärast kooli ei saanud, kes kõnesid mõistsid, aga kuulmise kaotamise pärast teiste inimeste sõnu suultliigutustest ära lugema tahtsid õppida.
Allikas:
Linda (Viljandi: 1887-1905) nr.14 1898
Elu (Tartu : 1907-1908) nr.22 1908
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar